Kuidas alustati

Provence'is kasvades kuulab Michèle Torr Édith Piafi ja laulab ema julgustusel. Teismelisena võidab ta Avignonis raadio lauluvõistluse: auhinnaks saab ta võimaluse esineda Jacques Breli soojendajana Palais des papes'is. 1963. aastal läheb ta Pariisi Philipsi prooviesinemisele ja saab lepingu. Esimesed plaadid ilmuvad järgmisel aastal. Ta jõuab Salut les copains'i muusikamaailma, kuid tema moelaulude esituses on kuulda traditsioonilise šansooni laulmisviisi.

Juba 1964. aastal esineb ta Olympias ja tuuritab koos Claude François'ga. Kaks aastat hiljem esindab ta Eurovisioonil Luksemburgi lauluga „Ce soir je t’attendais“: prantslanna kogub tuntust ka väljaspool kodumaad.

Tuntuks saamine

1972. aastal vahetab ta plaadifirmat ja tema karjääris algab uus etapp. Ta teeb koostööd muu hulgas laulusõnade autori Pierre Delanoëga ning kujundab välja tundeküllase repertuaari. 1976. aasta „Je m’appelle Michèle“ pärineb ajast, mil tema isikupära levilauljana üha selgemini esile tuleb. Järgmisel aastal naaseb ta Eurovisioonile Monaco esindajana: „Une petite Française“ saab neljanda koha. 1978. aastal saab laulust „Emmène-moi danser ce soir“ üks tema karjääri suurimaid hitte. 1980. aasta veebruaris esineb ta Olympias kuu aega täissaalidele.

Muusika ja tuntumad lood

Ometi ei jää ta laulma üksnes seitsmekümnendate aastate viise. 1987. aastal salvestab ta albumitäie prantsuse igihaljaid laule, 1995. aastal katsetab kantriga. 2003. aasta austusavalduses Piafile jõuab taas esiplaanile lapsepõlvest pärit imetlus. 2012. aastal ilmunud albumil „Chanter c’est prier“ käsitleb ta ka usku. 2015. aasta albumil „Diva“ kõlavad tema enda tekstide kõrval Charles Aznavouri, Alice Dona ja Georges Cheloni laulud.

Mis sai edasi

1990. aastatel kaasnevad lahutusega Jean Vidalist, kes oli ka tema produtsent, rahalised raskused. Torr hakkab ise oma produtsendiks ja asub taas tuuritama. Edaspidi tegutseb ta iseseisvalt nii plaate tehes kui ka kontserte andes. Alates 2006. aastast esineb ta kontserdituuril Âge tendre et tête de bois koos teiste oma põlvkonna artistidega, kelle hulgas on Richard Anthony ning Stone et Charden.

Tuurielul on ka isiklik varjukülg. 2025. aasta veebruaris oma kahe lapse lapsepõlvest rääkides tunnistab ta: „Ma ei olnud kohal…“ Ta oleks tahtnud nendega rohkem aega veeta.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 30.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada