Michael von der Heide
Lapsena nägi Michael von der Heide Eurovisiooni lauluvõistlusel oma iidolit Paola Felixit ja otsustas lauljaks saada. Kolm aastakümmet hiljem seisis ta ise sellel laval. Vahepeal oli ta õppinud meditsiiniõeks, laulnud šansooni ja poppi ning teinud teatrit.
Viimati eetris · Il pleut de l'or (Eurovision 2010 - Switzerland)
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Il pleut de l'or (Eurovision 2010 - Switzerland)3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Lapsena tahtis Michael von der Heide saada katoliku preestriks – uhkete rõivaste pärast.
- 2004. aastal esitas von der Heide Montreux' džässifestivalil Edith Piafile pühendatud kava.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Amdeni mägikülast pärit Michael von der Heidele andis suuna üks teleesinemine: kui Paola Felix laulis 1980. aasta Eurovisiooni lauluvõistlusel lugu „Cinéma“, sai temast poisi muusikaline iidol. Hiljem ütles ta oma iidoli kohta lihtsalt: „Tema pärast sai minust laulja.“ Noore täiskasvanuna elas ta Romandias, võttis Genfis ooperilauljalt tunde ja tegi seal oma esimesed etteasted. Samal ajal õppis ta meditsiiniõeks; 1993. aasta alguses oli ta laval veel Betty Legleri taustalaulja.
Tuntuks saamine
Von der Heide soolokarjäär algas 1990. aastate keskel. Läbimurde tõi 1998. aastal lugu „Jeudi Amour“, mille kirjutas Graubündenist pärit laulukirjutaja Corin Curschellas. Selle prantsuskeelse poplauluga võitis ta Šveitsi aasta poplaulu auhinna Silberner Hase. Kaks aastat hiljem jõudis album „Tourist“ Šveitsi edetabelis viiendale kohale; samal aastal pälvis ta Saksa väikekunstiauhinna. Loost „Where the Wild Roses Grow“ tegi ta murdekeelse versiooni, kus laulis ise Kylie Minogue'i osa ja kutsus duetipartneriks Kuno Laueneri.
Muusika ja tuntumad lood
Michael von der Heide muusikat on keeruline ühte lahtrisse paigutada. Ta laulab prantsuse keeles, saksa kirjakeeles, šveitsisaksa murdes, inglise ja itaalia keeles ning seob šansooni popi, džässi, folgi ja rokiga. Armastus prantsuse muusika vastu kasvas tal Romandias. Hiljem ei jäänud see pelgalt stiiliharjutuseks: sellest kujundas ta oma lavakeele. Varakult hakkas ta tegema ka teatrit: muu hulgas töötas ta Christoph Marthaleriga ning osales lavastustes Zürichi Schauspielhausist kuni Berliini Volksbühneni.
2010. aastal täitus tema lapsepõlveunistus: ta esindas Oslos Eurovisiooni lauluvõistlusel Šveitsi lauluga „Il pleut de l'or“. Loo komponeeris ta koos Pele Lorianoga ja osales ka sõnade loomisel. Teises poolfinaalis jäi ta 17. kohale. Võistlusel ta edu ei saavutanud, kuid Oslo laval tuli hästi esile tema eriline segu prantsuse šansoonist, popist ja teadlikult kirevast lavakujust.
Mis sai edasi
Pandeemia ajal läks von der Heide tagasi õeks ja tegi öövahetusi; hiljem ütles ta, et see töö pani paljud asjad uude valgusse. Muusika jäi siiski tema teiseks tegevusalaks. 2024. aastal avaldas ta oma esimese jõulualbumi „Noël Noël“. Pikast hooguvõtust rääkides ütles ta: „Umbes kümme aastat olen igal jõuluajal mõelnud: nüüd tuleb sul üks jõulualbum teha.“ Albumil laulab ta taas šveitsisaksa ja prantsuse keeles; laulu „Bsunderi Zyt“ salvestas ta koos lastehäältega. 2025. aastal järgnes stuudioalbum „Von der Heide singt Knef“, millega ta on alates 2025. aasta septembrist tuuril; 2. oktoobril 2026 ilmus lühialbum selle kava kontsertsalvestisega.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 23.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
