Kuidas alustati

Murphey kujunes muusikuks Texase folgiringkonnas, viis seejärel oma laululoomingu läände Los Angelesse ning naasis 1970. aastate alguses Austinisse. Seal sattus ta progressiivse kantri käärimisse, mida nimetati Cosmic Cowboy liikumiseks; samas ringis tegutsesid Jerry Jeff Walker, Gary P. Nunn ja teised laulukirjutajad. California-aastad olid talle juba näidanud, kuidas laulud võivad liikuda oma autorita: tema ja Boomer Castleman kirjutasid „What Am I Doing Hangin’ Round?“, mille Monkees salvestas 1967. aastal.

Tuntuks saamine

Produtsent Bob Johnston aitas tal saada lepingu suure plaadifirmaga ning 1972. aasta debüütalbum „Geronimo’s Cadillac“ viis tema Texasest lähtuva laululoomingu üleriigilise publikuni. Suurem läbimurre tuli 1975. aastal: kuldalbumilt „Blue Sky – Night Thunder“ pärinesid lood „Wildfire“ ja „Carolina in the Pines“. Kui hilisemad Epicu väljaanded sama suurt edu ei korranud, lihtsustas Murphey oma esinemisviisi ning mängis väikestes saalides üksi kitarri ja klaveriga, et leida uuesti üles oma laululoomingu isiklik tuum.

Muusika ja tuntumad lood

Murphey oli valmis vormi muutma, kaotamata paigatunnet, ja sellest sai tema tunnusjoon. 1980. aastate alguses jõudis ta looga „Still Taking Chances“ uue kantriraadio publikuni, seejärel liikus läbi kantri, vesterni ja lõpuks bluegrass’i kõlapildi. Neid ei ühenda mitte üks kindel arranžeering, vaid nende taga avanev maastik: rantšoelu, preeria inimesed, põlisameeriklaste ajalugu ning laulud, mis käsitlevad maad pigem mäluna kui taustana. Kui Murphey sai 2019. aastal Western Heritage elutööauhinna, sõnastas ta eesmärgi lihtsalt: oma muusikas tähistab ta just seda pärandit.

Edu ja tunnustus

Julgeim pööre saabus 1990. aastal. Warner Bros. ei olnud traditsioonilistest kauboilauludest koosnevast albumist kuigi huvitatud, seega reklaamis Murphey albumit „Cowboy Songs“ ise; Ralph Emery telesaates avaldatud tasuta telefoninumbri kaudu tuli esimesel päeval neli tuhat tellimust. Album pälvis lõpuks kuldplaadi staatuse ja aitas kaasa sellele, et Warner Bros. rajas plaadimärgi Warner Western. 1992. aastal andis ta Santa Ana linnas kontserdi, mille kava koosnes tervenisti vesternmuusikast. Publik, kes oli temalt varem nõudnud üksnes pophitte, võttis selle hea meelega vastu. Kui tal paluti eristada kantri- ja vesternmuusikat, pidas ta pausi ning vastas, et vesternmuusika on suurepärane.

Mis sai edasi

Murphey pöördus ikka ja jälle oma loomingu juurde tagasi, selle asemel et seda klaasi taga muutumatuna hoida. Albumiga „Buckaroo Blue Grass“ algas 2009. aastal bluegrass’ile keskendunud etapp, 2018. aasta albumiga „Austinology: Alleys of Austin“ pöördus ta aga teadlikult tagasi teda kujundanud muusikaringkonna juurde. Ring sulgus koostöös teistega: loo „Geronimo’s Cadillac“ uues versioonis lõi kaasa Steve Earle, loo „Wildfire“ uues versioonis laulis kaasa Amy Grant.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 07.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada