Kuidas alustati

Lloyd tegeles muusikaga juba neljandast eluaastast, ammu enne plaadiäri. Neljateistkümne- või viieteistkümneaastaselt kirjutas ja produtseeris ta juba koos Mike Curbiga laule. Curbi ja Lloydi vaheline usaldus lubas teismelisel teha loomeotsuseid ilma iga sammu jaoks luba küsimata. Samas eas mängis ta ansamblis West Coast Pop Art Experimental Band kitarri ja klahvpille ning laulis, enne kui suundus produtseerimise ning artistide ja repertuaari töö juurde. Lapsena ei unistanud ta siiski stuudiotööst. Lloyd ütles hiljem: „Ma ei kavatsenud kunagi saada plaadiprodutsendiks. Ma kavatsesin saada Roger Williamsiks.“

Tuntuks saamine

Üheksateistkümneselt juhtis Lloyd Curbi ja MGM Recordsi artistide ja repertuaari tööd. Nii ebatõenäoliselt alanud karjääri ei iseloomustanud niivõrd üks äratuntav kõla, kuivõrd oskus leida esitajale õige salvestis. Ta produtseeris teiste seas Lou Rawlsi ning aitas 1970. aastatel kujundada Osmondsi, Shaun Cassidy ja Leif Garretti väljaandeid. Kolmekümnendaks eluaastaks oli tal umbes kuuskümmend kuld- ja plaatinaplaati. Kontsertreisidele eelistas Lloyd toimekat tööd stuudios: ta tahtis hoida korraga käsil mitut projekti.

Muusika ja tuntumad lood

Lloydi töö ulatus popsalvestistest filmimuusika ja stuudiotehnoloogiani. Ta oli juba teinud kaastööd Steven Spielbergi esimesele lühifilmile „Amblin’“ ning hiljem arranžeeris ja produtseeris Belinda Carlisle’i soololoomingut. Kõige nähtavamalt tõi ta need oskused kokku filmis „Dirty Dancing“. Lloyd vastutas filmi muusika eest ja produtseeris selle heliriba, sealhulgas pala „(I’ve Had) The Time of My Life“. Lloyd ja Le Disc on tegijatena seotud ka mitme filmis kõlava ladinatantsupalaga. Nii ei seostu tema nimi üksnes lõpustseeni hitiga, vaid ka rütmidega, mis saadavad tantsijaid kogu filmi vältel.

Edu ja tunnustus

Kogu karjääri jooksul on Lloydi nimele kogunenud üle saja kuld- ja plaatinaplaadi. Need plaadid tulid väga erinevatest stuudiotest ja töödest: teismelistele suunatud popist, Barry Manilow’ salvestistest, filmiheliribadest ja elektroonilistest pillidest. Sama avaralt kirjeldas Lloyd ka produtseerimist: tema sõnul oli selleks vaja tundlikkust esitajate suhtes, kõrva selle jaoks, mis paneb loo toimima, ning oskust suunata teiste loomeenergiat, mitte lihtsalt helipulti käsitseda.

Mis sai edasi

Osa sellest ajaloost on nüüd näha ka muuseumis. Lloydi Mellotron, mis kuulus varem Karen Carpenterile ja mida kasutati mitmel tema salvestisel, on väljas California osariigis Carlsbadis asuvas Museum of Making Musicus.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 07.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada