Kuidas alustati

Haggard sündis Bakersfieldi lähedal raudtee kaubavagunis, mis oli ümber ehitatud pere koduks. Tema vanemad olid majandussurutise ajal Oklahomast lahkunud. Isa suri, kui Merle oli üheksa-aastane. Poiss põgenes korduvalt parandusasutustest ja istus kohalikes vanglates; 1957. aasta ebaõnnestunud sissemurdmine ja katse maakonnavanglast põgeneda viisid ta San Quentini. Seal nägi ta Johnny Cashi esinemist. Haggard ütles hiljem, et see kontsert oli esimene valguskiir, mida ta oma elus näinud oli. Pärast tingimisi vabastamist 1960. aastal tegi ta juhutöid ja mängis lõpuks bassi Bakersfieldi honky-tonk'i laulja Wynn Stewarti saateansamblis. California kuberner Ronald Reagan andis talle hiljem täieliku armu.

Tuntuks saamine

Fuzzy Owen võttis ta 1962. aastal väikese plaadifirma Tally artistiks. Esimesi plaate müüdi vähe, ent tema neljas singel „(My Friends Are Gonna Be) Strangers“ jõudis 1965. aastal Billboardi kantriedetabeli esikümnesse ja viis ta Capitoli artistiks. Läbielatu andis talle hääle, mida stuudios teha ei saa. Vanglast, häbist, põgenemisest ja perekonnast sai minavormis laulude aines; „Mama Tried“ ei olnud lihvitud poos, vaid täiskasvanud poja tunnistus, et ema ei suutnud teda tema enda valikute eest päästa.

Muusika ja tuntumad lood

Ansambel The Strangers pakkus Haggardile enamat kui pelgalt saatepartiid. Nende jõuline Bakersfieldi kõla andis ruumi viiulile, soolokitarrile ja isegi puhkpillidele, Haggard ise liikus aga kergelt honky-tonk'i, bluusi, džässi, folgi ja popi vahel. Sama lai oli tema haare laulukirjutajana: „Silver Wings“ kandis südamevalu, „Workin’ Man Blues“ austas töötegijaid ja „Rainbow Stew“ käsitles poliitikat, surumata lauljat ühe loosungi raami.

Kõige selgemini näitas seda „Okie from Muskogee“. 1969. aasta laul püsis neli nädalat esikohal ning valiti 1970. aastal nii ACM-i kui ka CMA aasta singliks, kuid Haggardi enda selgitused selle mõtte kohta olid vastuolulised. 1974. aastal viskas ta nalja, et Muskogee on ainus koht, kus ta ei suitseta; hiljem nimetas ta seda isamaaliseks lauluks. Haggard ise ei lasknud end taandada oma kõige vaielduma plaadi poliitikale.

Edu ja tunnustus

1970. aastal nimetasid nii Academy of Country Music kui ka Country Music Association ta aasta meelelahutajaks. Ta võeti 1977. aastal Nashville Songwriters Hall of Fame'i ja 1994. aastal Country Music Hall of Fame'i liikmeks; kolmeteistkümnest Grammy-nominatsioonist võitis ta kaks. Auhinnad ei teinud tema kontserte etteaimatavaks. Mõnel õhtul võis ta oodatud hitid kõrvale jätta ja esitada pika valiku Lefty Frizzelli, Jimmie Rodgersi või Bob Willsi laule — nende kolme eeskuju juurde naasis ta kõige sagedamini.

Mis sai edasi

Haggard tegi uut muusikat ka pärast seda, kui kantriraadio temast mööda liikus. 2000. aastal ilmus tal pungiplaadifirma tütarfirma Anti- kaudu „If I Could Only Fly“, seejärel pöördus ta tagasi varase kantri ja bluegrass'i juurde ning jätkas koostööd teiste muusikutega. Tema 2015. aastal koos Willie Nelsoniga tehtud album „Django & Jimmie“ jäi selle rahutu vanaduspõlve viimaseks suureks plaadiks. Haggard jätkas kontsertreise, kuni kopsupõletik võttis ta elu 6. aprillil 2016 — tema seitsmekümne üheksandal sünnipäeval.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 06.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada