Kuidas alustati

Marty Robbins, sünninimega Martin David Robinson, kasvas vaeses peres Arizona kõrbes. Tema kujutlusmaailma täitis Metsiku Lääne lugudega vanaisa Heckle, keda kutsuti Texas Bobiks, ning Gene Autryst sai tema lapsepõlvekangelane. Robbins jättis teismeeas kooli pooleli ja teenis Teise maailmasõja ajal Vaikse ookeani piirkonnas USA mereväes, kus õppis ka kitarri mängima. Arizonasse naasnuna esines ta ööklubides ja tantsusaalides ning sai hiljem Phoenixi jaamas KPHO oma raadio- ja telesaate.

Telesaade viis ta Nashville’i. Little Jimmy Dickens nägi Robbinsit seal 1951. aastal ja soovitas teda Columbia Recordsile. 1953. aastaks oli Robbins liitunud Grand Ole Opryga, kuigi tulevane showmees oli algul nii häbelik, et tal oli raske publikule otsa vaadata.

Tuntuks saamine

Esimene otsustav läbimurre väljapoole kantripublikut tuli 1956. aastal Melvin Endsley looga „Singing the Blues“: Robbinsi esituses jõudis see kantriedetabeli esikohale ja popiedetabeli esikahekümnesse. Ray Conniff Singersiga tehtud salvestustel püüdis ta jõuda teismeliste popikuulajateni; Robbinsi kirjutatud „A White Sport Coat (and a Pink Carnation)“ kujunes tema suurimaks hitiks. Juba siis näitas ta, et kantrilaulja ei pea eduks iga kord ühtemoodi kõlama.

Muusika ja tuntumad lood

Kõige tugevamalt paelusid teda Metsiku Lääne lood ja kõla. 1959. aasta albumil „Gunfighter Ballads and Trail Songs“ vormis ta lapsepõlvehuvist värvikad minidraamad. Albumi keskne lugu, tema enda kirjutatud „El Paso“, tõusis nii kantri- kui ka popiedetabeli tippu, tõi talle Grammy ning aitas viia albumi müügi üle miljoni eksemplari. Veidi enne surma nimetas Robbins seda oma lemmiksalvestiseks ja ütles: „Esitan seda igal õhtul, kuid selle laulmisest ei saa mul kunagi küll.“

Revolverikangelase kuvand ei piiranud teda. Tema soe ja paindlik bariton kõlas ka rockabilly-muusikas, gospelis, viimistletud kantripopis ja Hawaii muusikas; „Song of the Islands“ oli esimene mitmest Hawaii muusika albumist ja ilmus 1957. aastal. Neid stiile ei ühendanud niivõrd üks žanr, kuivõrd jutustajavaist ja mahe hääl, mis sobis eri raadioformaatidesse.

Edu ja tunnustus

Kolme kümnendi jooksul jõudis Robbinsi 94 plaati kantriedetabelisse, neist 16 esikohale. Ta ei laulnud pelgalt teiste lugusid, vaid kirjutas ise ja tegutses ka kirjastajana: peale lugude „El Paso“ ja „A White Sport Coat“ on tema kirjutatud ka „You Gave Me a Mountain“ ning Grammy võitnud „My Woman, My Woman, My Wife“. 1976. aastal pöördus ta looga „El Paso City“ tagasi oma vesternimaailma ja jõudis sellega taas edetabeli esikohale.

Mis sai edasi

Autovõidusõit ei olnud kuulsuse kõrvaline ajaviide. Pärast 1969. aasta südamerabandust ja 1970. aasta jaanuaris tehtud eksperimentaalset šunteerimisoperatsiooni naasis Robbins sama aasta oktoobris NASCARi; mitme avarii järel loobus ta korraks võidusõidust, kuid alates 1977. aastast võistles taas. Viimasel eluaastal tõusis ta veel kord ka muusikas: „Some Memories Just Won’t Die“ jõudis kantriedetabeli esikümnesse, Billboard tunnustas teda auhinnaga Artist Resurgence Award ning Country Music Hall of Fame võttis ta 1982. aasta oktoobris oma liikmeks. Viimast korda startis ta NASCARi võistlusel novembris, kuu enne seda, kui suri viiekümne seitsme aasta vanuselt südamerabandusse. Aastakümneid hiljem, 2016. aastal, kandis Library of Congress albumi „Gunfighter Ballads and Trail Songs“ kogusse National Recording Registry.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 22.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada