Märten Männiste jõudis muusika juurde kodus. Tema sõnul näitas vanem õde Merit teed, isa Kaupo aga saatis teda lapsena nii kitarril kui ka lauluvõistlustel. 2008. aastal, koolitee alguses, valis ta Tallinna Muusikakeskkoolis erialaks klassikalise kitarri; samal aastal tõi esimene „Laulukarussell“ talle publikupreemia. Seitse aastat hiljem võitis ta sama konkursi grand prix’. „Muusika rütmis olen elanud terve oma elu,“ on ta ise öelnud.

Männiste Perebänd, kus mängivad isa, õde ja vend, oli 2017. aastaks musitseerinud juba kümme aastat. Pereansamblis pole Märteni jaoks selget piiri töö ja pereelu vahel: lavale minnakse koos lähedastega ning kedagi ei jäeta hätta. Bändi kõrval kujunes tal ka oma artistitee. Ta lõpetas Tallinna Muusikakeskkooli kuldmedaliga ning 2023. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia interpretatsioonipedagoogika eriala klassikalise kitarri suunal — kuigi laulmist pole ta formaalselt õppinud.

Muusiku kõrval on temas algusest peale olnud ka näitleja. Pärast Robert Granti rolli Nukuteatri lavastuses „Kapten Granti lapsed“ sai temast 2018. aastal Rahvusooper Estonia „Buratino“ nimitegelane. Loomult tagasihoidlikul noormehel oli kompleksivaba ja hüperaktiivset puunukku algul raske endast leida, hiljem tundis ta selles rollis hoopis uut vabadust: „Saan laval muretult hullata ja lollitada kartmata, mida inimesed minust arvata võivad.“ Ta on andnud hääle ka paljudele eesti keelde dubleeritud animafilmidele.

2021. aasta „Eesti otsib superstaari“ neljas koht tõi talle laiema tuntuse. Märten on öelnud, et saates tuli arvestada saatetiimi nägemusega, kuid et ta sai sealt uusi kontakte, sõpru, kogemusi ja enesekindlust. 2022. aastal ilmus sooloartistina tema debüütsingel „Laupäeva õhtul lauluga“. Järgmisel aastal võitsid Märten ja Merit telekonkursi „Uus laul 2023“ lauluga „Kurjad on ajad“; Märtenile tähendas see ühtlasi laulukirjutajadebüüti ja tõuget sahtlisse kogunenud materjali avaldamiseks.

Autorina hakkas ta seejärel järjest julgemalt oma nime all välja tulema. 2025. aasta „Jään sind ootama“ oli tema kolmas enda kirjutatud eestikeelne singel; 2026. aastal jätkas ta sooloteed looga „Mul on meeles“. Samal kevadel jagus tal tegemist ka väljaspool muusikat: ta kehastas Mart Poomist rääkivas lühifilmis „Väravavaht“ Martin Reimi ning pääses Eesti saalijalgpallikoondisega esimest korda MM-valikturniiri eelringist edasi — kaheksa-aastaselt Kohilas jalgpalliga alustanud Männiste jõudis nõnda nii kaamera ette kui ka koondisesärki.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga39 allikatKontrollitud 24.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada