Marlene Dietrich
1930. aastal sai Marlene Dietrich maailmakuulsaks kabareelaulja Lola Lolana filmis „Der blaue Engel“. Kolmkümmend aastat hiljem, kui ta tõi oma lavaetenduse koju Berliini, võtsid meeleavaldajad ta vastu ingliskeelse hüüdega „Marlene, mine koju!“
Viimati eetris · Lola
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Lola1 kord eetrisviimati
Kas teadsid?
- Pere kutsus teda Lenaks või Leniks; umbes üheteistkümneaastaselt liitis ta oma kaks esimest eesnime, Marie Magdalene, üheks: „Marlene“.
- Kui ta Hollywoodi saabus, võttis Josef von Sternberg ta vastu kingitustega, mille hulgas oli roheline Rolls-Royce Phantom II.
- 1944. aastal salvestas ta Ameerika OSS-i propagandaprojekti jaoks saksakeelseid laule, nende seas „Lili Marleen“.
- 1960. aastal laulis ta Iisraelis saksa keeles ja murdis nii seal saksa keelele kehtinud mitteametliku tabu.
- 1965. aastal sai ta Iisraeli vapruse medali Medallion of Valor, esimese naisena ja esimese sakslasena.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Marie Magdalene Dietrich sündis 27. detsembril 1901 Berliinis Schönebergis. Ta õppis viiuldajaks, kuni randmevigastus selle plaani lõpetas; 1922. aastal palkas üks Berliini kino ta tummfilme saatvasse orkestrisse ja vallandas nelja nädala pärast. Seejärel läks ta revüüdesse, Max Reinhardti teatritesse ja alates 1923. aastast väikestesse filmirollidesse.
Tuntuks saamine
Josef von Sternberg märkas teda revüüs ja andis talle Lola Lola rolli: kabareelaulja, kes viib hukatusse Emil Janningsi mängitud kooliõpetaja. Filmis „Der blaue Engel“ (1930) laulis ta Friedrich Hollaenderi lugusid „Ich bin die fesche Lola“ ja „Ich bin von Kopf bis Fuß auf Liebe eingestellt“. Viimane, inglise keeles „Falling in Love Again“, sai tema tunnuslauluks. Film tõi talle rahvusvahelise tunnustuse ja lepingu Paramountiga; Hollywoodis tõi film „Morocco“ talle tema ainsa Oscari nominatsiooni.
Muusika ja tuntumad lood
1950. aastate algusest esines ta peamiselt laval ja alates 1950. aastate keskpaigast seadis tema muusikat Burt Bacharach. Oma lavakunstist rääkis ta otse: „Ma riietun kuvandi pärast. Mitte enda, mitte publiku, mitte moe ega meeste pärast.“
1960. aastal tegi ta kontsertreisi Lääne-Saksamaal. Berliinis skandeerisid meeleavaldajad „Marlene, mine koju!“ (Stasi toimikutest selgus hiljem, et neid oli juhtinud Ida-Saksamaa riigijulgeolek) ja Düsseldorfis sülitati talle peale. Moskvas tuli 1964. aastal tema kontserdile Kirjanike Keskmajja kirjanik Konstantin Paustovski, kes alles toibus infarktist. Kui ta lavale ronis, laskus Dietrich tema ees põlvili, ja tema kleit oli nii kitsas, et Paustovski ja tema arst pidid ta püsti aitama.
Edu ja tunnustus
Natsiametnikud pakkusid talle tulusaid lepinguid, et ta tagasi tuleks. Ta keeldus ja sai 1939. aastal USA kodanikuks. Sõja ajal müüs ta sõjavõlakirju ning esines 1944. ja 1945. aastal USO-ga rindetuuridel, lõpuks koos kindralite Gavini ja Pattoniga Saksamaal. Kui temalt küsiti, miks ta rindele läks, vastas ta saksa keeles: „aus Anstand“ – sündsusest. Oma 1947. aastal saadud Vabaduse medalit nimetas ta oma suurimaks saavutuseks.
Mis sai edasi
Sydneys kukkus ta 29. septembril 1975 laval ja murdis reieluu, mis sisuliselt lõpetas tema lavakarjääri. Ta tõmbus tagasi oma korterisse Pariisis Avenue Montaigne'il ning Maximilian Schelli dokumentaalfilmi „Marlene“ (1984) jaoks ei lasknud ta end filmida, vaid lubas salvestada ainult oma häält. Ta suri seal 6. mail 1992, olles 90-aastane, ja maeti Schönebergi oma ema lähedale. 2002. aastal tegi linn, kus meeleavaldajad olid käskinud tal koju minna, ta oma aukodanikuks.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga21 allikatKontrollitud 04.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
