Kuidas alustati

Marini kasvas üles Bolognas muusikute peres, õppis konservatooriumis viiulit ja kompositsiooni ning omandas elektrotehniku kutse. Pärast sõda töötas ta Napolis teatri kunstilise juhina ja täiendas klaverimänguoskust San Pietro a Majella konservatooriumis. 1949. aasta augustis asus ta muusikuna laevale Sobieski. Greenwich Village'is elas ta kuus kuud, avastas seal bebop'i ja sattus kokku selliste muusikutega nagu Dizzy Gillespie ja Stan Kenton. Naastes tõi ta selle rütmi kohalikesse ööklubidesse, loobumata Napoli laulutraditsioonist.

Tuntuks saamine

Kvartett oli tema katsetuste koht: Marini mängis klaverit ja laulis, teised mängisid kitarri, kontrabassi ja trumme ning solist oli Ruggero Cori. Pärast viit aastat Napoli ööklubis La Conchiglia kolis Marini 1955. aastal Milanosse, esines Caprice'is ja salvestas plaadifirmale Durium. Rahvusvaheline läbimurre saabus 1957. ja 1958. aasta vahel: Musicorama viis ta Pariisi Olympia lavale, London Palladiumis astus ta üles Jerry Lewise kõrval ning plaadid jõudsid Euroopa idaosast Jaapani ja Ladina-Ameerikani.

Muusika ja tuntumad lood

Saladus ei seisnenud hittide kuhjamises, vaid nende ümberkujundamises. Marini käsitles rahvusvahelisi standardlugusid ja Napoli meloodiaid ööklubimaterjalina: tantsulised seaded, džässirõhud, hetke rütmid ja publikuga vahetu suhtlus klaveri taga. „Guaglione“ levis Prantsusmaal ka nime all „Bambino“, samal ajal kui tema loodud „La più bella del mondo“ saavutas suurima müügiedu Don Marino Barreto Juniori esituses. 1960. aastal läks esimene koosseis laiali. Marini ei peatunud, vaid otsis juba kokku lepitud esinemisteks uued muusikud ja esines edasi ajal, mil Ida-Euroopas ning Nõukogude Liidus reisimine oli lääne artistile kõike muud kui tavaline.

Edu ja tunnustus

1960. aasta Napoli festivalil ei olnud ta üksnes laulja: ta töötas arranžeerija ja orkestrijuhina ning saavutas koos Aurelio Fierroga looga „Uè, uè, che femmena!“ teise koha. Kitarrist Bruno Guarnera võttis kodumaise ja välismaise vastuvõtu erinevuse kokku lühidalt: kodumaal olid nad ööklubiorkestri musternäidis, välismaal aga tõelised staarid. Ta meenutas rahvast täis Moskva staadioni ja Londoni vastuvõttu lahtise katusega Rolls-Royce'is.

Mis sai edasi

Ka lavalt lahkudes ei jäänud Marini muusikast kõrvale. 1966. aastal asutas ta koos abikaasa Anna Scoccaga plaadifirma Tiffany, kus töötas talendiotsija ja produtsendina. Pärast firma sulgemist sai temast Fonit Cetra juht. Marini suri Milanos 20. märtsil 1997 — karjääri viimased aastad olid tal möödunud plaaditootmise ja kunstilise juhtimise juures.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 04.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada