Juba ammu enne plaadilepingut oli öö Carey jaoks teine töövahetus. Seitsmeteistaastasena töötas ta ettekandjana, hoidis garderoobi ja võttis külalisi vastu; kui töö öösel kella ühe või kahe paiku lõppes, läks ta kirjutamispartneri Ben Marguliesi juurde stuudiosse ning jäi sinna hommikul kella kaheksani. Brenda K. Starr palkas ta hiljem taustalauljaks ja võttis kaasa CBS-i peole, kus Starr andis Carey demolindi plaadifirma presidendile Tommy Mottolale. Mottola kuulas autos kahte lugu, pööras auto ümber ja avastas, et kassetil polnud telefoninumbrit; esmaspäevaks oli CBS Careyga viimaks ühendust saanud.

Carey 1990. aasta debüüt tegi tema hääleulatuse kuulsaks, kuid tema vähem märgatud anne oli laulude kirjutamine. Ta kirjutas meloodiaid ja sõnu ning seadis vokaale, ladudes taustapartiisid helimüüriks, mida ta imetles Aretha Franklini ja Luther Vandrossi muusikas. Aastakümneid hiljem mainis Library of Congressi intervjueerija kuulajaid, kes ei teadnud, et Carey kirjutab oma laulud ise; Carey naeris ja küsis, mitu korda ta seda veel ütlema peab.

1990. aastate keskseks pingeks sai küsimus, kes tema muusikat juhib. Poleeritud albumit „Daydream“ 1995. aastal salvestades kirjutas ja salvestas ta koos Clarissa Dane'iga salaja kareda alternatiivrokialbumi „Someone's Ugly Daughter“ ning oli ka selle kaasprodutsent. Plaat ilmus bändinime Chick all, Dane laulis põhivokaali, Carey aga taustavokaali. 1997. aastal, kui Carey oli lahku läinud Mottolast, Sony tollasest tegevjuhist, kirjeldas ta albumit „Butterfly“ kui hetke, mil tundis end piisavalt vabana, et väljendada oma tõelisi tundeid. Hiphopiprodutsendid, intiimne kirjutamislaad ja uus professionaalne meeskond tegid muutuse kuuldavaks ning ka isiklikuks.

Mitu 2000. aastate alguses ilmunud plaati jäid oodatud eduta ja ajakirjandus pöördus tema vastu. Siis tõi „The Emancipation of Mimi“ 2005. aastal Carey karjäärile tagasi endise mastaabi. Album ühendas R&B-popi hiphopi ja gospeliga, tõusis tol aastal Ameerika Ühendriikide müüduimaks albumiks ning tõi Careyle kolm Grammy auhinda. Pealkiri oli tähenduslik: laulukirjutaja, produtsent ja laulja võttis avalikult ohjad taas enda kätte.

Sama kaugele ette mõtles Carey ka jõululauludes. Lugu „All I Want for Christmas Is You“ kirjutades soovis ta luua midagi, mis ei kuuluks ainult ühte ajastusse, ning kujundas taustavokaalid sama hoolikalt kui meloodia. 2025. aastal ilmus album „Here for It All“ — tema kuueteistkümnes stuudioalbum ja esimene seitsme aasta jooksul. Carey naeratas oma 2026. aasta MusiCaresi austamisõhtul kõige laiemalt siis, kui Foo Fighters ja Taylor Momsen esitasid viimaks kaks lugu salajaselt rokiplaadilt, mille ta oli teinud kolm aastakümmet varem.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga36 allikatKontrollitud 24.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada