Maria Muldaur
Maria Muldauri suur läbimurre popmuusikas sai alguse sooloalbumist, mille abil ta lootis eelkõige lumme mattunud Woodstockis talve üle elada. Popivalemit sellest ei tulnud, küll aga kuus aastakümmet rahutut tööd Ameerika juurtemuusikas.
Viimati eetris · Me And My Chauffeur Blues (With Roy Rogers)
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Vaudeville Man3 korda eetrisviimati
- 2Me And My Chauffeur Blues (With Roy Rogers)2 korda eetrisviimati
- 3It Ain't The Meat, It's The Motion2 korda eetrisviimati
- 4The Work Song2 korda eetrisviimati
- 5My Tennesse Mountain Home1 kord eetrisviimati
Kas teadsid?
- Enne kannubändiaastaid laulis ta koos David Grismaniga bluegrass-kvartetis Maria and the Washington Square Ramblers.
- Ta on teinud mitu lastealbumit, nende seas noortele kuulajatele mõeldud kannubändiplaadi.
- Pärast teist COVID-19 vaktsiinisüsti kirjutas ta kaasautorina 2021. aasta singli „I’m Vaccinated and I’m Ready for Love“ ja salvestas selle.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Muldaur sündis Greenwich Village’is Maria D’Amato nimega ja kasvas üles ajal, mil folgi taassünd käis otse tema ukse taga. Noore muusikuna läks ta North Carolinasse Appalachi viiulimängu õppima. New Yorki naastes aitas Victoria Spivey ansamblil Even Dozen Jug Band stuudiosse jõuda; seejärel liitus Muldaur ansambliga Jim Kweskin’s Jug Band, kus 1920. ja 1930. aastate muusika oli töörepertuaar, mitte muuseumieksponaat.
Tuntuks saamine
Kui Kweskini ansambel tegevuse lõpetas, tegid Maria ja Geoff Muldaur koos kaks albumit ning kolisid Woodstocki. Seejärel lõppes ka nende koostöö ja ta ei teadnud, mida edasi teha. Hiljem ütles ta, et alustas soolokarjääri üksnes olude sunnil. Kui Reprise’i president Mo Ostin pakkus talle albumi salvestamist, võttis ta koera autosse ja sõitis Los Angelesse. 1973. aastal ilmunud debüütalbum tõi suure läbimurde popmuusikas: „Midnight at the Oasis“ pälvis aasta salvestise Grammy nominatsiooni.
Muusika ja tuntumad lood
Muldaur ei kirjuta enamikku oma repertuaarist ise; tema autorlus avaldub laulude valikus ja selles, keda ta paneb plaadil kõrvuti. Tema esimesel sooloplaadil seisid kõrvuti Jimmie Rodgers, Blue Lu Barker, Dolly Parton ja kaasaegsed laulukirjutajad. Hiljem sai selline segu nimeks Americana, kuid Muldaur liikus aina edasi: umbes 1980. aastal võttis ta ette gospeli, ilmaliku muusika juurde naastes vana džässi ja bluusi ning seejärel New Orleansi hõngulise bluusi, R&B ja swamp funki, millele pani ise nimeks „Bluesiana“.
Edu ja tunnustus
1990. aastate keskpaigaks mõistis Muldaur, et publik tuli kuulama just tema juurtemuusikast lähtuvat kõla, mitte pelgalt ootama kuulsat popsinglit. 2001. aasta album „Richland Woman Blues“ süvendas seda suunda: ta austas Memphis Minniet, Bessie Smithi ja teisi varaseid bluusihääli teadlikult nappide seadetega, mis jätsid inimhääle paljalt kõlama. Sellest algas Grammy tunnustuse pälvinud juurtealbumite jada, mida jätkasid „Sweet Lovin’ Ol’ Soul“, „Maria Muldaur & Her Garden of Joy“ ja „Don’t You Feel My Leg“. 2019. aastal andis Americana Music Association talle elutööauhinna Lifetime Achievement Americana Trailblazer Award.
Mis sai edasi
Ka hilisematel plaatidel pöördub Muldaur ikka tagasi muusikute juurde, kes esimesena näitasid talle, kui sügavale vanad laulud ulatuvad. 2026. aastal esitab ta retrospektiivprogrammi „Way Past Midnight“ ja tema 44. sooloalbum on pälvinud veel ühe Grammy nominatsiooni. Album kannab pealkirja „One Hour Mama: The Blues of Victoria Spivey“ — rohkem kui kuus aastakümmet pärast seda, kui Spivey aitas Muldauri esimesel kannubändil salvestusvõimaluse saada.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga31 allikatKontrollitud 31.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
