Kuidas alustati

Väikese tüdrukuna kirjutas Mari Pokinen märkmikku luuletusi ja uusi lugusid, kuid ette lugemise asemel laulis ta neid. Ülenurme muusikakoolis õppis ta viiulit; kodust leitud vana, kolme keelega ja häälest ära kitarr avas teise ukse. Viiuli reeglite kõrval pakkus kitarr talle vabadust: keegi ei öelnud, kuidas pill peab kõlama. Nii sai laulude kirjutamisest tema loomulik väljendusviis, mis lähtus omaenda sõnadest ja vajadusest rääkida.

Muusikat ta kõrgkoolis õppima ei läinud. Ta lõpetas 2011. aastal Viljandi kultuuriakadeemia näitleja erialal ja töötas Von Krahli teatris, jäädes hiljem vabakutseliseks. Teater ja muusika jäid siiski seotuks: Jürjens on kirjutanud muusikat lavastustele ja filmidele ning ka laulutekste.

Tuntuks saamine

Esimene autoriplaat „22“ ei sündinud 2010. aastal plaadifirma suurest plaanist, vaid kursusekaaslaste kingitusest: nad andsid talle võimaluse salvestada Viljandi kultuuriakadeemia stuudios. „Ma arvasin, et seal see lõpeb, aga siis läks pall kuidagi veerema,“ meenutas ta hiljem. Ootamatu tähelepanu ehmatas teda ning mõnda aega ütles ta intervjuudele ja esinemistele sageli ei.

Debüüdi järel ilmusid „Maa saab taevani“ 2013. aastal, „27“ 2016. aastal ja „Omaenese ilus ja veas“ 2020. aastal; viimane pälvis 2021. aasta Eesti Muusikaauhindadel aasta autorilaulu/rahvaliku albumi tiitli. Uus perekonnanimi ei muutnud tema käekirja: keskmesse jäid omaenda sõnad, akustiline kitarr ning lähedalt vaadeldud tunded ja elu.

Muusika ja tuntumad lood

Jürjensi kaks ametit põimuvad tema loomingus loomulikult. Ta on olnud laval näitlejana, loonud lavastustele muusikat ning kirjutanud ka 2019. aasta lavastuse „Kuldse Liilia Saladus“ laulutekstid. 2024. aasta plaadile „... aga samas ...“ jõudis samuti teatrilavastusest pärit laule; ta ise nimetas albumit varasematest mängulisemaks ning lubas selles endale rohkem krutskit ja huumorit.

Plaadi pealkiri tuli tema harjumusest vaadata inimest või otsust mitmest küljest: iga kindla mõtte järel ilmub „aga samas“. Tema sõnul kõnelevad need laulud vahepealsest olekust — midagi on möödas, aga järgmine suund ei ole veel selge.

Edu ja tunnustus

2025. aasta Eesti Muusikaauhindadel tõi „... aga samas ...“ Jürjensile korraga aasta naisartisti ja aasta autorilaulualbumi tiitli. Need tunnustused tähistasid pikka teed 2010. aasta stuudiokingitusest plaadini, mille kohta Jürjens on öelnud, et see andis talle jalad alla ja julguse.

Mis sai edasi

Uut plaati tehes püüdis ta teadlikult vähem muretseda ja mitte kõike täiuslikuks lihvida. Algul kavatses ta kõik pillid ise mängida, kuid muutis plaani. Kui ühe klaveriakordi peale oli kulunud viis tundi, helistas ta sõpradele Vaiko Eplikule, Aivar Survale, Andre Maakerile ja Marti Tärnale.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 02.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada