Kuidas alustati

Laulmise ja kitarrimänguga hakkas Vaher tõsisemalt tegelema 16-aastaselt. Esimene lugu, millega ta end kitarril saatis, oli Savage Gardeni „Truly Madly Deeply“; hiljem aitas tema häält avada õpetaja Ursel Oja. Kuressaare gümnaasiumi lõpetamise järel läks Vaher 2002. aastal Tartu Ülikooli filosoofiat ja teoloogiat õppima. Tartus andis ta ka oma esimese avaliku kontserdi Vanemuise teatri kohvikus ja töötas Uus Maa kinnisvarabüroos. 2008. aastal kolis ta muusikaliste huvide tõttu Tallinnasse.

Tuntuks saamine

Esimene katse „Kaks takti ette“ saatesse pääseda lõppes 2005. aastal eelvoorus. Kaks aastat hiljem hääletasid televaatajad teoloogiaüliõpilase konkursi võitjaks. 2008. aasta Eurolaulu finaalis esitas ta koos Luisa Värgiga Elmar Liitmaa ja Liis Lassi pala „God Inside Your Soul“ ning sai viienda koha. Kui kinnisvarabüroo juht palus tal kahe töö vahel valida, oli vastus lihtne: „Minu süda oli rohkem muusikas.“ Sellest valikust algas Vaheri kutseline lauljatee.

Muusika ja tuntumad lood

Vaheri varane muusikukarjäär oli haruldaselt mitmekesine. Trios mängis ta koos kitarrist Martin Matti ja saksofonist Robert Sikuga; samade kaaslastega loodud Kesköö ühendas džässi, bossat ja folki ning viisistas Ernst Enno, Doris Kareva ja Betti Alveri luulet. Alkeemikutega pöördus Vaher samal ajal jõulisema roki poole. Need kaks koosseisu näitasid tema tollase tegevuse eri külgi.

2008. aastal ilmunud esimene plaat „Minu Eestimaa“ oli kummardus Urmas Alenderi loomingule, ent sellele järgnenud Kesköö album „Kui tahad kuulda, tule lähemale ...“ oli juba omaloominguline. „Lähedal“ tõi 2011. aastal juurde rokilikuma kõla. 2013. aasta plaadil „Kui me kohtusime“ oli Vaher ise kirjutanud pooled kaheteistkümnest laulust; aasta hiljem ilmunud „Margus Vaher Unleashed“ koosnes ainult tema enda lugudest. Selle loomepöörde kohta ütles ta: „Kuidagi sellest ajast peale on muusika jube hästi voolanud.“

Mis sai edasi

Vaheri lavaelul on olnud kaks külge: akustilise kitarri saatel sooloõhtud ja täisbändiga peod. 2019. aastal pani ta kokku originaalmuusikat mängiva vanakooli roki- ja bluusibändi KOBRA. Ta on öelnud, et naudib mõlemat võrdselt, kuigi bändi ees lauldes võib tal olla tunne nagu staadionikontserdil. Tervishoiukriis lõhkus rütmi, milles ta oli harjunud andma ligi sada kontserti aastas. Pärast seda ei olnud muusikutöö talle enam iseenesestmõistetav ja alles jäi väga konkreetne mõõdupuu: „iga kontsert ja õhtujuhtimine on pidupäev, mida täielikult kaifin“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 02.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada