Kuidas alustati

Leeds Polytechnicus tegi Almond iseendast kunstiteose: tema etteastetes põimusid teater, film ja muusika ning elektroonilise helipildi lõi Dave Ball. Nende kohtumisest sündis Soft Cell. Duo karge versioon loost „Tainted Love“ jõudis 1981. aastal Suurbritannias 1. kohale, kuid Almond avardas juba siis koos ansambliga Marc and the Mambas oma väljendusruumi: tumedamad seaded ja kabareelik dramaatika said seal vabamalt hingata. Kui Soft Celli esimene tegevusjärk 1984. aastal lõppes, ei püüdnud ta duot jäljendada. Soolokarjääri alustas ta koos ansambliga Willing Sinners ja albumiga „Vermin in Ermine“.

Tuntuks saamine

Sooloartistina leidis Almond oma näo glamuuri ja trööstituse hõõrdumisest. Tema enda sõnul segunesid selles muusikas Jacques Brel ja Marc Bolan, Charles Aznavour ja northern soul, varietee ning orkestreeritud pop. Kaubanduslikult tabas ta selle seguga õige tasakaalu 1988. aasta albumil „The Stars We Are“, mis oli tema edukaim sooloalbum Ameerika Ühendriikides. Plaadil oli ka Gene Pitneyga lauldud duett „Something’s Gotten Hold of My Heart“, mis püsis 1989. aastal neli nädalat Suurbritannias 1. kohal.

Muusika ja tuntumad lood

Almond ei leppinud kunagi ainult poplaulja rolliga. Tema repertuaaris olid kõrvuti Breli tõlked, vene romansid, elektroonilised koostööprojektid, igatsevate armastuslaulude kontserdid ja teatriprojektid. Keskmes oli tõlgendus: ta valis sageli lugusid, millel oli juba oma ajalugu, ja tegi nende igatsuse või valu isiklikuks. Seepärast võib tema looming liikuda Soft Celli süntesaatoripulsist loo „The Days of Pearly Spencer“ orkestreeritud haardeni, kaotamata oma tuuma. Kogu selle materjali toob ta kokku maratonkontsertidel, mis kannavad nime „Sin Songs, Torch and Romance“.

Edu ja tunnustus

2004. aasta oktoobris sai Almond St Paul’s Cathedrali lähistel mootorrattaõnnetuses raskelt viga, langes koomasse ega saanud mõnda aega laulda. Taastumine muutis taas tema loomingut, kuid ei olnud sirgjooneline tagasitulek: algul ilmus ta avalikkuse ette ettevaatlikult ning kogus tasapisi tagasi hääle ja vastupidavuse, mida lavale naasmine nõudis. 2026. aastal tagasi vaadates ütles Almond ajakirjale Spin: „Mul vedas, et tulin teadvusele, ja vedas, et taastusin.“

Mis sai edasi

2018. aastal astus Soft Cell taasühinenuna üles O2-l ning Almond alustas Dave Balliga hilist koostööjärku: tulid uued salvestised ja turneed. Ball suri 2025. aastal, kui nad olid jõudnud veel ühe albumi valmis teha. „Danceteria“ ilmus 25. septembril 2026 Soft Celli viimase stuudioalbumina ja austusavaldusena Ballile. Almond ei pidanud seda siiski oma lõpuks: tema sõnul on tal kavas veel sooloprojekte ning esineda meeldib talle alati.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga22 allikatKontrollitud 06.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada