Kuidas alustati

José-Manuel Chao sündis 1961. aastal Pariisis Franco režiimi eest põgenenud Hispaania vabariiklaste peres. Ta kasvas muusika ja radikaalse poliitika keskel ning asutas 1980. aastate alguses rockabilly-ansambli Hot Pants. Samast muusikute ringist lõi ta koos vennaga 1987. aastal ansambli Mano Negra. Mano Negra pungi, ska ja ladina rütmide segu leidis suurima kuulajaskonna väljaspool Prantsusmaad. Hiljem meenutas Chao, et valis plaadifirma pakutud Ameerika Ühendriikide asemel Ladina-Ameerika. Plaadifirma nimetas seda äriliseks enesetapuks, kuid sealsed tuurid kujundasid tema karjääri.

Tuntuks saamine

Samas aitasid Mano Negra tuurid Lõuna-Ameerikas, kus ansambel sõitis kaubalaeva ja rongiga, kaasa ka tema lagunemisele. Pärast kibedat lõppu rändas Chao mööda Ladina-Ameerikat ja Lääne-Aafrikat, esines baarides ning kogus helisid. Neil rahututel aastatel tehtud salvestustest sündis „Clandestino“. Hiljem ütles ta: „Ma ei teadnud, et teen plaati. See oli puhas teraapia.“ Album ilmus 1998. aastal ning hõreda kõlapildi ja mitme keele tõttu tundus see ärilise kurioosumina. Aasta hiljem jõudis see Prantsusmaa esikümnesse ja püsis seejärel edetabelites neli aastat.

Muusika ja tuntumad lood

Chao soololoomingus on kindlad koostisosad: akustiline kitarr, korduvad rütmisilmused, tänavahelid, raadiokatked ja eri maailmajagudest kogutud meloodiad. Ühel plaadil võivad kohtuda hispaania, prantsuse, portugali ja inglise keel. Lugu „Bongo Bong“ tutvustas tema soolomuusika nappe ja taaskasutatud rütme; sama vahetust loost „Me Gustas Tu“ sai suur ühislaul. Silti world music ta ei tunnista, sest see surub ühte kasti kogu muusika, mida ei laulda inglise keeles. Helgete seadete taga korduvad teemadena ränne, piirid, ebavõrdsus ja ühiskonna äärealadele tõrjutud inimesed.

Edu ja tunnustus

Kuulsaks saades ei muutunud Chao tavaliseks popstaariks. Pärast albumit „Clandestino“ ilmusid 2001. aastal „Próxima Estación: Esperanza“ ja 2007. aastal „La Radiolina“. Oma tuntust kasutas ta kogukonnaraadio, vee erastamise vastaste meeleavalduste ja sõjavastaste ürituste toetamiseks. Ta produtseeris ka Amadou & Mariami albumi „Dimanche à Bamako“. Albumite ja areenikontsertide tsükli asemel eelistas ta jätkuvalt liikumist ja koostööd.

Mis sai edasi

Album „Viva Tu“ ilmus 20. septembril 2024 ja oli tema esimene täispikk album seitsmeteistkümne aasta järel. Vaikuse järel naasmine see siiski polnud: vahepealsetel aastatel oli Chao salvestanud, lugusid avaldanud ja mitteametlikult esinenud. Albumil kõlas sama lihtne, rumbast, reggaest ja bossa novast mõjutatud käekiri, kuid see tähistas uut etappi: Chao otsis nüüd vahetumat kontakti. 2024. aastal ütles ta, et eelistab suurkontsertidele umbes 2 000 kuni 5 000 kuulajaga publikut. Täiskoosseisus rokkansambli asemel olid laval nüüd kolm muusikut kitarride ja löökpillidega.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga28 allikatKontrollitud 11.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada