Manic Street Preachers
Manic Street Preachers alustas tavatult selge tööjaotusega: James Dean Bradfield ja Sean Moore tegid muusika, Nicky Wire ja Richey Edwards kirjutasid sõnad ning vedasid avalikke vaidlusi. Pärast Edwardsi kadumist pidid ülejäänud õppima üksteise ülesandeid täitma, ilma et tema koht ansamblis kaoks.
Viimati eetris · International Blue (Radio Edit)
Lood eetris
90 päeva · 07.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1International Blue (Radio Edit)5 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Turnee „Everything Must Go“ ajal kasvas publik umbes 2 000 inimeselt 10 000-ni, kuid trio jättis laval endiselt Edwardsi endise koha tühjaks.
- Noor ansambel andis roale, milles olid riis, seened, herned, tuunikala ja tšilli, nime „white trash and speed thrills“.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Ansambel kasvas välja 1986. aastal Lõuna-Walesis Blackwoodis tekkinud koolisõprusest. Kui „Motown Junk“ jõudis 1991. aastal nende esimese singlina edetabelisse, oli Bradfield laulja ja soolokitarrist, Moore trummar, Wire basskitarrist ja laulusõnade autor ning Edwards rütmikitarrist ja laulusõnade autor. Algusaastatel tegid nad vaidlushimust osa oma kõlast: sellele andsid hoo punklik rünnak, glamuurne lavailme ning tekstid kultuurist, tüdimusest, võõrandumisest ja meeleheitest.
Tuntuks saamine
Kolme albumiga karmistus nende kõla kiiresti: „Generation Terrorists“ 1992. aastal, „Gold Against the Soul“ 1993. aastal ja kompromissitu „The Holy Bible“ 1994. aastal. Edwards kadus 1. veebruaril 1995. Pärast kuudepikkust ootamist läksid Bradfield, Wire ja Moore ühte ruumi, et teada saada, kas nad suudavad endiselt ansamblina koos töötada. Bradfield meenutas hiljem lugu „A Design for Life“ kui kergendust, mis lubas neil jälle iseendaks saada. Nii sündis album „Everything Must Go“, mis jõudis 1996. aastal Suurbritannias teisele kohale ja muutis ebakindla jätkamise nende äriliseks läbimurdeks.
Muusika ja tuntumad lood
Jätkamiseks ei pidanud ansambel Edwardsist lõplikult loobuma. Edwardsi nimi jäi albumi „Everything Must Go“ viie loo sõnade autorite hulka, samal ajal kui Wire'ist sai järjest enam peamine tekstikirjutaja ja Bradfield võttis suurema osa intervjuudest enda kanda. 2009. aastal lõi trio Edwardsi järelejäänud tekstidest albumi „Journal for Plague Lovers“ ja pöördus nii tagasi hääle juurde, mis kujundas endiselt nende identiteeti. Tulemus võib kõlada ühtaegu vastanduva ja avarana: Wire'i poliitilised ja Walesiga seotud teemad kohtuvad Bradfieldi meloodilise kitarrikirjutuse ning Moore'i jõulise trummimänguga.
2025. aasta intervjuus võttis Bradfield ansambli püsimise kokku ühe tööreegliga: „Leia akord ja hakka pihta. Kõige lihtsam vastus.“
Edu ja tunnustus
Kui trio oli end uueks vorminud, saabus nende edukaim edetabeliperiood. „This Is My Truth Tell Me Yours“ jõudis 1998. aastal esikohale ja tõi nende esimese esikohasingli „If You Tolerate This Your Children Will Be Next“. Ühendkuningriigis on ansamblil kaks esikohaalbumit, kaks esikohasinglit, viisteist Top 10 singlit ja kolmkümmend neli Top 40 singlit. „The Ultra Vivid Lament“ tõi 2021. aastal teise esikohaalbumi.
Mis sai edasi
Edwards kuulutati 2008. aastal seaduse silmis surnuks, kuid trio ei käsitlenud 1995. aastat kunagi lõpp-punktina. Nende 2025. aasta album „Critical Thinking“ jõudis Ühendkuningriigi albumiedetabelis teisele kohale, ligi kolm aastakümmet pärast trio esimest albumit. Ka singel „Hiding in Plain Sight“ muutis taas vana tööjaotust: esimest korda laulis Manic Street Preachersi singlil peavokaali basskitarrist Nicky Wire.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 07.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
