Kuidas alustati

Sandvikenis laulis Ernman kodus koos ema Eva ja õe Vendelaga mitmehäälselt. Lastekooris Dammtussarna märkas koorijuht Sven Erik Damm tagasihoidlikku ja kogeleva kõnega tüdrukut, kes peitis end kõige tagumisse ritta. Damm tõstis ta esiritta ja andis talle sooloosi. Hiljem ütles Ernman tema kohta: „Kui Sven Erik poleks mind avastanud, ei teeks ma vist praegu seda, mida teen.“ Kui pere Ernmani teismeeas Orléans’i kolis, avastas ta seal ka džässi. Pärast Rootsi naasmist õppis ta Stockholmis Musikhögskolanis ja Operahögskolanis.

Tuntuks saamine

Ooperidebüüdi tegi Ernman 1997. aastal printsess Cecilia rollis Ivar Hallströmi teoses „Liten Karin“. Suur läbimurre tuli järgmisel aastal Kungliga Operanis, kus tema mitmekülgsust näitasid kaks väga erinevat rolli: akrobaatiline Kaja Sven-David Sandströmi vastvalminud teoses „Staden“ ja Rosina Rossini ooperis „Barberaren i Sevilla“. Seejärel töötas ta Euroopa ooperimajades Pariisist ja Brüsselist Berliini, Viini ja Glyndebourne’ini.

Muusika ja tuntumad lood

Ernman põimis liikumise laulmisse. Ta tundis end eriti hästi meesrollides, kus näitlemine andis talle rohkem vabadust, ning tema repertuaar ulatus barokist ja Mozartist Rossini ning uute ooperiteosteni. Kui Philippe Boesmansi „Julie“ 2005. aastal Brüsselis La Monnaie’s esietendus, oli nimiosa kirjutatud Ernmanile. 2009. aastal astus ta rahvusvahelise ooperikarjääri kõrval ka Melodifestivaleni popimaailma ning esindas Rootsit ooperipopilooga „La Voix“ Moskvas toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusel.

Edu ja tunnustus

Kungliga Musikaliska Akademien valis ta 2006. aastal liikmeks ning kirjeldas tema loomingulist tegevust mitmekülgse, piire ületava ja ooperit uuendavana. 2010. aastal anti talle kuningliku õuelaulja tiitel.

Mis sai edasi

Pärast 2015. aasta kontserti Tokyos loobus Ernman kliimakaalutlustel lendamisest. Seetõttu töötas ta rohkem kodumaal ja sõitis Euroopa esinemistele rongiga, kuid lavalt ta ei lahkunud. 2023. aastal tähistas ta 30 aasta möödumist artistitee algusest ning on viimastel aastatel liikunud muusikateatri poole teostega „Så som i himmelen“ ja „Forever Piaf“. 31. jaanuaril 2025 ilmus „Terra Mater“, koostöö Christina Pluhari ja L’Arpeggiataga, milles barokkmuusika, pärimuslaulud ja improvisatsioonid koondusid looduse helide ja haavatavuse ümber.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 08.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada