Mait Maltise lauljatee algas 1968. aastal ansamblis Lüürikud. Pärast selle ansambli tegevuse lõppu laulis ta mõnda aega restoranivarietees ja hiljem Kungla restorani ansamblis. Restoranilava ei olnud kõrvaltee: just seal sai noor laulja püsiva töö ja publikukogemuse, enne kui Kustas Kikerpuu ta märkas ja televisioonisaadetesse kutsus.

Televisioon tegi ta üleriigiliselt tuntuks ning 1980. aastal sai temast ansambli Vitamiin solist. Pikad kontserdireisid viisid bändi mööda idapoolset suurriiki, kuid neli aastat hiljem otsustas laulja sellest elurütmist loobuda. Ühe lühikese ansambliperioodi järel töötas ta hotelli Olümpia varietees ning 1990. aastatel reisilaevadel.

Maltise repertuaaris kohtuvad lööklaulud ja kantrimuusika, mida kannab äratuntav madal hääl. „Must kohv“, „Gloria“ ja „Marina“ on tema tuntumate laulude seas. Plaadid „Teel koju“, „Las ma olen ainus“ ja „Aega peatada ei saa“ näitavad, et soolorepertuaar jätkus ka pärast ansambli- ja varieteeaastaid.

2026. aastal pälvis laulja panuse eest Eesti muusikasse elutööauhinna. Tunnustus saabus ligi kuus aastakümmet pärast esimesi ansambliproove ning võttis kokku tee Lüürikutest ja Vitamiinist sooloplaatide ning perekontsertideni.

Maltis on laulnud Eesti levimuusika väga erinevates paikades: töökohaansamblis, restoranis, televisioonis, suurel kontserdireisil, varietees ja laevaprogrammis. Hiljem on ta esinenud nii üksi kui ka oma muusikutest poegadega. Nii ei ole tema laulud jäänud ainult vanadele helikandjatele, vaid on kandunud edasi ka pere järgmisse muusikupõlve.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga2 allikatKontrollitud 03.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada