Kuidas alustati

New York Citys üles kasvanud Vandross sai väljaõppe Apollo Theateri muusikateatri töötoas Listen My Brother. 1970. aastate algul kirjutas ta muusikalile The Wiz loo „Everybody Rejoice“, ent tema tee pöördus ühest juhuslikust stuudiohetkest. Kui Vandross käis David Bowie albumi Young Americans salvestusel kitarrist Carlos Alomari juures, laulis ta ette uue refrääniidee, teadmata, et Bowie seisab tal selja taga. Vandross meenutas, et Bowie oli kõike kuulnud. Bowie palkas ta vokaale seadma, albumil laulma ja areenituuril taustalauljaks.

Tuntuks saamine

See õpipoisiaeg tegi Vandrossist nõutud New Yorgi stuudiolaulja ja arranžeerija. Ta laulis reklaamides ja töötas Bette Midleri ning Chici kõrval, seejärel laulis Change'i lugudes „Searching“ ja „The Glow of Love“ peavokaali, ilma et teda oleks plaadil nimetatud. Ta meenutas, et produtsendikeskse disko ajal vaadati päris lauljatele viltu. Vastuseks tuli 1981. aastal album Never Too Much, mille ta ise produtseeris: peamiselt originaallood ning Dionne Warwicki loo „A House Is Not a Home“ laiendatud tõlgendus. Album tõusis R&B-edetabeli tippu ja sai kahekordse plaatinaplaadi.

Muusika ja tuntumad lood

Vandross käsitles taustahääli heliloomingu osana: kihiti laotud harmooniad võisid peahäälele vastata, seda pehmelt toetada või võimendada. Arranžeerija kõrvaga oskas ta oma pehmet tenorit liigutada särtsakate lugude ja aeglaste ballaadide vahel nii, et hääl ei kaotanud oma kõla. Ta produtseeris ka Aretha Franklini, Dionne Warwicki ja Whitney Houstoni plaate. Tema loomingus seisid kõrvuti omaenda armastuslaulud ja uusversioonid, mida seostati sageli temaga sama tihedalt kui esmaesitajatega.

Edu ja tunnustus

1981. aastast 1996. aastani sai plaatinaplaadi üksteist järjestikust Vandrossi albumit ning 26 singlit jõudis R&B esikümnesse. Grammy tuli aeglaselt: nominatsioone oli tulnud juba debüüdist peale, esimese võidu tõi alles 1991. aastal „Here and Now“. Kokku võitis ta kaheksa Grammyt — nimetust stuudiohäälest oli saanud nii publiku lemmik kui ka muusikute endi hinnatud laulja.

Mis sai edasi

Vandrossi tabas 2003. aastal raske insult; samal aastal ilmus tema viimane album Dance with My Father. Albumi autobiograafiline nimilugu võitis aasta laulu auhinna. 2004. aasta Grammyde videopöördumises ütles ta, et tema hüvastijätt ei jää kunagi pikaks. Ta suri 2005. aastal 54-aastasena. Tema lubadus sai järelkaja: 2026. aastal võttis Rock & Roll Hall of Fame ta oma liikmete hulka ning samal aastal võitsid Kendrick Lamar ja SZA aasta salvestise auhinna looga „luther“, mis põhineb sämplil Vandrossi esitusest loos „If This World Were Mine“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga36 allikatKontrollitud 15.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada