Lucio Corsi
2025. aastal, oma esimese Sanremo festivali eel, ütles Lucio Corsi, et võistlus teda ei huvita. Ta jäi teiseks ja kui võitja Olly Eurovisionist loobus, läks Itaaliat Baselisse esindama tema.
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Volevo essere un duro (ESC 2025 Italy)90 päevaga eetris ei olnud
Kas teadsid?
- Disney filmis „Elio“ andis ta hääle suursaadik Tegmenile.
- Tal on neli koera, ta armastab taluõue loomi ja tema lemmikputukas on tammesikk.
- Sanremo 2025. aasta festivali kaveriõhtul laulis ta koos Topo Gigioga lugu „Nel blu, dipinto di blu“.
- 2017. aastal kõndis ta Palazzo Pittis Gucci moeetendusel.
- Carlo Verdone sarja „Vita da Carlo“ kolmandas hooajas mängis ta iseennast.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Ta kasvas üles talumajas Val di Campos Vetulonia lähedal Maremmas. Tema ema Nicoletta Rabiti on kunstnik ja tema maalid on jõudnud poja plaatide kaanele; vanaema Milena Marchetti peab Macchiascandonas trattoriat. Isalt Marcolt päris ta kire mootorite vastu. Lauljaks saamise unistuse kohta on ta rääkinud: „Vist siis, kui ma nägin Blues Brothersit. Laps ei saagi sellest filmist teisiti kui vaimustuda.“ 2011. aastast alates mängis ta Grosseto klubides ja väljakutel, alguses instrumentaalset progressiivset rokki, hiljem omaloomingulisi laule.
Üheksateistkümneaastaselt kolis ta Milanosse ja 2015. aastal ilmus plaadifirmalt Picicca Dischi tema debüütalbum.
Tuntuks saamine
2017. aastal ilmus kontseptsioonalbum „Bestiario musicale“, kaheksa laulu Maremma loomadest. Samal aastal soojendas ta ansamblite Baustelle ja Brunori Sas kontserte ning sai sõbraks Francesco Bianconiga, kes produtseeris tema esimese plaadi Sugar Musicule, 2020. aasta albumi „Cosa faremo da grandi?“. Kolmanda albumi, 2023. aasta „La gente che sogna“, produtseeris režissöör Tommaso Ottomano.
Muusika ja tuntumad lood
Sanremosse jõudis ta 2025. aasta veebruaris looga „Volevo essere un duro“, mis räägib unistusest olla teistsugune, kui sa oled. Enne festivali ütles ta: „Maailm tahab, et me oleksime haavamatud, aga tegelikult oleme kõik habras tasakaalus. Selles peame leidma ilu.“ Vanaema pani trattoria kinni, et teda telerist vaadata. Samanimeline album ilmus märtsis ja räägib tema jaoks lapsepõlvest, sõprusest ja armastusest.
Edu ja tunnustus
Festivalil jäi ta Olly järel teiseks ja võitis kriitikute auhinna Premio della Critica „Mia Martini“, album aga tõusis FIMI edetabelis esikohale. Seejärel valiti ta Eurovisionile: 17. mai finaalis Baselis mängis ta suupilli elavalt samasse mikrofoni, kuhu laulis, ja lõpetas 26 osaleja seas viiendana 256 punktiga. Juulis tulid kaks Tenco auhinda, parima laulu ja parima albumi eest.
Mis sai edasi
30. juulil 2025 esines ta San Galgano kloostris; sellest õhtust sündisid kontsertalbum „La chitarra nella roccia“ ja Ottomano film. 2026. aastal tulid üksteist kontserti hõlmav Euroopa turnee ja 30. oktoobril singel „Napoleone buonanotte“, mis juhatab sisse tema esimese spordihallide turnee; uus album tuleb pärast seda. „Spordihallid on minu jaoks proovikivi“, ütles ta. Esimene kontsert on Firenzes Nelson Mandela Forumis, kus ta 2008. aasta kontserdil jäi tema enda sõnul „Neil Youngi musta kitarri kõlast rabatuks“.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga22 allikatKontrollitud 07.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
