Armstrong kasvas üles New Orleansi linnaosas, mida tunti Battlefieldi nime all, ning jättis kooli pärast viiendat klassi pooleli, et tööle minna. Töö Karnofsky perekonna juures aitas tal korneti osta, kuid otsustava õpetuse sai ta kasvatusasutuses Colored Waif’s Home for Boys. Ta saadeti sinna pärast 1912. aasta vana-aastaõhtul vahistamist; Peter Davise juhendamisel õppis ta korralikult mängima ja tõusis lõpuks sealse puhkpilliorkestri juhiks. Pärast vabanemist 1914. aastal asus ta esinema lavadel ja Mississippi jõelaevadel ning liikus elukutselise muusiku karjääri poole.

Tema mentoriks sai Joe „King“ Oliver, kes kutsus ta 1922. aastal Chicagosse. Oliveri pianist Lillian Hardin mõistis, et Armstrong ei tohiks jääda teiseks kornetimängijaks; kui nad abiellusid, julgustas Hardin teda oma teed minema. Pettumust valmistanud aasta Fletcher Hendersoni juures New Yorgis lõppes sellega, et Armstrong naasis 1925. aastal Chicagosse ja hakkas salvestama oma nime all. Koosseisude Hot Five ja Hot Seven salvestused tõstsid improviseeriva solisti džässis kesksele kohale, tema laulmine tõi aga scat-laulu ja sügava svingitunnetuse levimuusikasse.

Armstrong jõudis 1929. aastal Broadwayle lavastusega „Hot Chocolates“, seejärel kujundasid tema elu 1930. aastatel raadio, filmid, heliplaadid ja lakkamatu turneedel käimine. Vigastatud huul sundis teda aastatel 1933–34 rohkem kui aastaks Euroopasse jääma; Ameerikasse naasnuna palkas ta 1935. aastal oma mänedžeriks Joe Glaseri ning asus bigbändi etteotsa, jätkates samal ajal filmi- ja raadiotööd. Kui bigbändide populaarsus kahanes, ei tõmbunud Armstrong tagasi. 1947. aastal lõi ta väiksema, rassiliselt lõimitud ansambli All Stars, millega esines karjääri lõpuni.

1948. aasta Miami kontserdil nägi Armstrong, et peasaalis olid mustanahalised ja valged kuulajad koos. Tema sõnul näitas selline vaatepilt edasiminekut. 1957. aastal võttis ta Little Rocki koolide lõimimise kriisis otsekoheselt sõna föderaalvalitsuse tegevuse vastu – ja seda hoolimata sellest, et „Ambassador Satch“ oli rahvusvahelise publiku lemmik.

Menu popmuusikas jätkus 1955. aastal looga „Mack The Knife“ ja biitlimaania haripunktis looga „Hello Dolly“. 1967. aastal salvestas ta „What a Wonderful World“; 1968. aastal tõusis see Suurbritannias esikohale ja pärast tema surma sai sellest tema kuulsaim salvestis. Aastatepikkune turneedel käimine jättis oma jälje. Pärast intensiivravi haiglas 1968. aastal soovitasid arstid tal mängimisest loobuda, kuid ta harjutas iga päev kodus ja naasis 1970. aastal lavale. 5. juulil 1971 veetis ta oma viimase päeva Queensi kabinetis heliplaate lindile kopeerides; tema viimase lindi viimane pala oli „April in Paris“. Järgmisel hommikul suri ta magades.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 28.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada