Kuidas alustati

José Hernández, José Luis Jiménez ja Eduardo García moodustasid ansambli Vallecases Pozo del Tío Raimundos. Kõik kolm tegutsesid puuviljade rändkaupmeestena. Hernández oli laulja ja helilooja; nagu ta meenutas, kutsus ta García kaasa, „sest tal oli kitarr“, ning kaasas ka oma hõimlase Jiménezi. Juba enne plaatide ilmumist laulis ta Los Chichose laule ning oli asunud ka ise lugusid kirjutama. Kassetile salvestatud demo jõudis Fonomusicuni; plaadifirma vastus ootas teda, kui ta tomatite korjamiselt naasis.

Tuntuks saamine

Läbimurre saabus 1986. aastal ilmunud albumiga „...de la alegría“. „Heroína“ kujunes Vallecase rumba üheks tuntumaks lauluks. Nende laulude maailmal oli palju ühist Los Chichose ja Los Chunguitose omaga: tekstid rääkisid armastusest, vanglast, kuritegevusest ning äärelinnaosades elavate romade raskustest. Nende muusikas kõlasid ka elektrikitarrid. See esimene tegevusjärk tõi neile kuulsuse ning nende salvestisi müüdi üle miljoni eksemplari.

Muusika ja tuntumad lood

Hernández kirjutas nii sõnad kui ka muusika lauludele „Una paloma blanca“ ja „Caballo que galopa“. Ansambli plaadilugu ei piirdunud debüüdiga: järgnevatel aastatel ilmusid näiteks albumid „Amigos de cartón“ ja „Una dulce locura“, viimane 1993. aastal. Järgnes pikk paus plaatide väljaandmises; muusikud hakkasid taas elatist teenima rändkaubanduse ja vanarauaga.

Mis sai edasi

2013. aastal naasid nad albumiga „Vuelve un mito“. Hernández jätkas ansambli nime all koos kahe õe- või vennapojaga: tema algsed bändikaaslased olid saanud evangeelseteks pastoriteks ega osalenud tagasitulekus. Uus koosseis tõi tagasi vanu laule ja lisas uusi; El Langui osales ühes rumbaloos räppides. See koostöö viis Los Calise kokku muusikuga, kes nimetas end nende austajaks. Pärast naasmist jätkasid nad ka esinemist: nad esinesid 2024. aastal Leganésis üritusel Festival de la Alegría ja 13. juunil 2026 festivalil Guada Fest.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 29.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada