Kuidas alustati

Lynn sündis Kentucky osariigis Butcher Holleris kaheksalapselisse perre. Teismelisena abiellus ta Oliver „Doolittle“ Lynniga ja kolis Washingtoni osariiki Custerisse. Kahekümneselt oli tal neli last. Muusika pakkus vaheldust majapidamistöödele: ta õppis omal käel kitarri mängima, laulis kohalikes klubides ja osales Tacomas teleülekandega talendivõistlusel. Tema esitus veenis ärimeest Norm Burleyt asutama just Lynni jaoks plaadifirma Zero Records.

Tuntuks saamine

1960. aastal avaldas Zero loo „I’m a Honky Tonk Girl“. Loretta ja Doo sõitsid plaadikoopiad kaasas mööda Ameerika Ühendriike ja käisid raadiojaamades, kuni plaat jõudis kantriedetabelis neljateistkümnendale kohale. See tõi talle sama aasta septembris esinemise Grand Ole Oprys. Seejärel kaasas Wilburn Brothers ta oma ringreisile ja telesarja ning aitas tal Deccasse jõuda; seal nägi produtsent Owen Bradley temas peale laulja ka laulukirjutajat. Suhted halvenesid siis, kui Lynn soovis oma karjääri ise juhtida, ning vaidlus Wilburnitega jõudis kohtusse; aastakümneid hiljem kaebas ta autoriõiguste omandi ja autoritasude pärast kohtusse ka nende kirjastusfirma Sure-Fire.

Muusika ja tuntumad lood

Laulukirjutajana võttis Lynn ainest elu valusatest tahkudest. Abielust, emadusest ja naiste vihast vormis ta jõulised lood „You Ain’t Woman Enough“, „Don’t Come Home a-Drinkin’“ ja „Fist City“; „The Pill“ käsitles rasestumisvastaseid vahendeid ning paljud raadiojaamad keeldusid seda mängimast. Oma ajendit selgitas ta lihtsalt: kui toimuvast kirjutada, ei tee see nii palju haiget.

Tema hääl võis muutuda pehmeks, kaotamata kantrilikku kõla. „Coal Miner’s Daughter“ jutustas tema Appalachi lapsepõlve ümber perekonnalooks ning andis seejärel nime tema 1976. aasta autobiograafiale ja 1980. aasta filmile, mille peaosas oli Sissy Spacek. Koostööst Conway Twittyga sündis aastatel 1971–1975 viis järjestikust esikohaduetti. Lynni viimane kantriedetabeli esikümnesse jõudnud soolosingel ilmus 1982. aastal, kuid ta jätkas laval esinemist ja salvestas 1993. aastal koos Dolly Partoni ja Tammy Wynette’iga loo „Honky Tonk Angels“.

Edu ja tunnustus

1972. aastal sai Lynnist esimene naine, kelle Country Music Association valis aasta meelelahutajaks. Ta võeti 1988. aastal Country Music Hall of Fame’i ja 2008. aastal Songwriters Hall of Fame’i liikmeks.

Mis sai edasi

Kui Lynn vähendas 1990. aastate alguses tuuritamist, et hoolitseda Doo eest, andis koostöö Jack White’iga tema karjäärile uue ja mõjusa suuna. Nende 2004. aasta album „Van Lear Rose“, mis koosnes suuresti tema enda uutest lauludest, võitis parima kantrialbumi Grammy. 2016. aastal järgnes „Full Circle“ ning 2021. aastal tõi „Still Woman Enough“ tema lauludega kokku nooremad naiskantriartistid. Lynn suri 2022. aastal; tema viimase eluajal ilmunud albumi lõpus kõlas tema hääl koos naistega, kellele ta oli muusikas ruumi avanud. Lynni pere usaldas 2023. aastal Loretta Lynn Estate’i tegevuse – salvestised, litsentsimise, filmi- ja lavaprojektid, meenemüügi ning külalismajanduse – ettevõtte Sandbox Succession hoolde.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 02.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada