Kuidas alustati

Liza Minnelli kasvas üles laulja Judy Garlandi ja filmirežissöör Vincente Minnelli maailmade vahel. 2024. aasta intervjuus meenutas ta, kuidas ta tohtis olla isa võtteplatsidel ja vaadata, kuidas Cyd Charisse ja Gene Kelly tantsusaalis proovi tegid. Tänu sellisele lapsepõlvele olid paljud uksed talle lahti, kuid valmis karjääri ta sealt täiskasvanuks saades kaasa ei saanud. Iseseisva karjääri alguse leidis ta Broadwayl: 1965. aastal pälvis ta lavastuse „Flora, the Red Menace“ eest parima naispeaosatäitja Tony auhinna. Ise ütleb ta selle kohta otse: „Ma rajasin endale oma tee.“

Tuntuks saamine

Tema avaliku kuvandi kinnistas Sally Bowlesi roll 1972. aasta filmis „Cabaret“: lühikeseks lõigatud mustad juuksed, täpsed žestid ning esitus, milles laulmine ja näitlemine olid lahutamatud. See roll tõi talle parima naisnäitleja Oscari. Sama lavalise intensiivsuse tõi ta otse televisiooni. Telesaade „Liza with a Z“, mille ta tegi koos Bob Fosse'i, John Kanderi ja Fred Ebbiga, sai kaheksa Emmy nominatsiooni ja võitis 1973. aastal neli Emmyt. Üks neist oli varietee- ja levimuusikasaadete parima üksiksaate auhind, mille said Minnelli, Fosse ja Ebb ühiselt.

Muusika ja tuntumad lood

Minnelli püsivaim esinemisvorm on olnud lugu jutustav kontsert, mitte tavaline popkontsert. Laulud võivad pärineda Broadwaylt, Hollywoodist või Ameerika laulupärandist, kuid ta käsitleb iga laulu väikese dramaatilise stseenina. Selle lähenemise väljendusvahendid leidis ta pikaajalises koostöös Kanderi ja Ebbiga, alates telesaatest „Liza with a Z“ kuni teostega „Cabaret“ ja „Theme from New York, New York“ seotud lauludeni. 2024. aastal selgitas ta oma suhet publikuga nii: teatris laulmine ei tähendanud lihtsalt esinemist, vaid armastuse jagamist iga saalis viibijaga.

Edu ja tunnustus

Broadway tunnustas tema lavalist kohalolu ikka ja jälle. 1974. aastal sai ta Tony eriauhinna ning 1978. aastal tõi lavastus „The Act“ talle veel ühe Tony auhinna tavakategoorias. 1987. aastal andis ta Carnegie Hallis kolme nädala jooksul 17 kontserti; see oli tol ajal selle saali pikim ühe artisti järjestikune kontserdisari. Sarjast jäi kaheplaadiline kontsertsalvestis, mis on üks selgemaid jäädvustusi tema laulutõlgendusest.

Mis sai edasi

Tunnustus jätkus ka pärast Carnegie Halli rekordit: 1990. aastal sai ta Grammy Legend Awardi ning „Liza’s at the Palace…“ võitis 2009. aastal parima teatrialase erisündmuse Tony auhinna. Hilisematel aastatel on ta töötanud teises tempos, kuid tööd ei ole ta lõpetanud. 2024. aastal ütles ta, et võtab endiselt tantsutunde, kirjutab, salvestab ja tegutseb produtsendina. 2026. aastal tutvustas Minnelli oma mälestusteraamatut „Kids, Wait Till You Hear This!“ ja tema elust rääkivat dokumentaalfilmi ning koostööd ettevõttega Tiffany & Co., millega tähistati disainer Elsa Peretti pärandit. Endale ise tee rajanud Minnelli jutustab nüüd ka oma loo ise, oma sõnadega.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga26 allikatKontrollitud 21.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada