Kuidas alustati

James Cecil Dickens kasvas üles Lääne-Virginia osariigis Boltis ja oli üks kolmeteistkümnest lapsest. Ta meenutas: „Meie majas leidus alati kitarr või bandžo ning mu ema mängis kitarri ja laulis vanu rahvalaule.“ Kaheksateistkümneselt laulis ta kohalikus raadios Jimmy the Kidi nime all ning juhtis 1940. aastatel saateid eri paikades Lääne-Virginiast Indiana, Ohio, Kansase ja Michiganini. Roy Acuff kuulis teda 1947. aastal Cincinnatis ning juhtis temale nii Grand Ole Opry kui ka Columbia Recordsi tähelepanu.

Tuntuks saamine

Columbia sõlmis Dickensiga lepingu 16. septembril 1948 ning peagi pärast seda liitus ta Opryga. Tema 1949. aasta hitt „Take an Old Cold ’Tater (and Wait)“ andis Hank Williamsile mõtte panna talle hüüdnimeks „Tater“. Seejärel pani Dickens kokku ansambli Country Boys, mille kahe soolokitarri jõuline kõla ja tipptasemel muusikud andsid tema tempokatele lugudele ebatavaliselt terava serva. 1949. aastal oli ta ka esimene Opry esineja, kes kandis Nudie Cohni kostüümi. 1950. aastate alguses kandis ta säravate kivikestega kostüüme ja temast sai esimene sõna otseses mõttes sädelev Opry täht.

Muusika ja tuntumad lood

Naljad olid ainult pool etteastest. Dickens oskas naljaloole hoogu anda, romantilist ballaadi veenvalt esitada ning 1950. aastate lõpuks ka rockabilly poole kalduda. Laiem avalikkus mäletas teda eelkõige naljalugude järgi, kuid ise oli ta endiselt uhke oma ballaadide ja kantrigospelipalade üle. „Out Behind the Barn“ oli 1954. aastal kantriedetabeli hitt. Üksteist aastat hiljem sai „May the Bird of Paradise Fly Up Your Nose“ tema ainsaks Billboardi Hot Country Singlesi edetabeli esikohalooks ning jõudis Billboard Hot 100 edetabelis viieteistkümnendale kohale.

Edu ja tunnustus

1957. aastal lahkus ta Opryst, et tuuritada Philip Morris Country Music Show’ga. 1964. aasta tuur viis ta Aasiasse, Vietnami, Euroopasse ja Kanadasse; teda peetakse esimeseks kantriartistiks, kes tegi kontserdituuri ümber maailma. Ta naasis 1975. aastal Oprysse ning 1983. aastal valiti ta Country Music Hall of Fame’i liikmeks.

Mis sai edasi

Teisel Opry-perioodil ei püüdnud Dickens niivõrd edetabelikohti, kui oli lihtsalt kohal: ta juhtis saatelõike ja tervitas nooremaid esinejaid. Kui ta 2003. aastal kutsus kuue jala ja kuue tolli pikkuse Trace Adkinsi Opry liikmeks, tõi ta lavale treppredeli ja ronis nii kõrgele, et nad olid silmitsi. Ta sai ka Brad Paisley sõbraks ja koomiliseks vastasmängijaks. Pärast Nashville’i 2010. aasta üleujutust panid nad kahekesi Ryman Auditoriumi lavalt pärit taastatud puitringi Opry House’is tagasi oma kohale ja laulsid „Will the Circle Be Unbroken“. Dickens suri 2. jaanuaril 2015.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 21.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada