Karen Fairchild ja Kimberly Schlapman tutvusid Alabama Samfordi ülikooli kooris lauldes. Nad hakkasid kokku panema ansamblit, mis tugineks ühislaulule; nendega liitusid Jimi Westbrook ja lõpuks Phillip Sweet ning nelik leidis otsitud kõla. 1999. aasta mais sai uus kvartett esimese plaadilepingu ja astus esimest korda Grand Ole Opry lavale. Kõik neli algkoosseisu liiget on ansamblisse jäänud.

Püsiva koosseisu taga oli heitlik algus. Mercury sõlmis nendega lepingu, ent ei avaldanud ühtki plaati; Monument andis 2002. aastal välja ansambli nime kandva debüütalbumi, kuid loobus neist 2004. aastal. Lauljad tegid muud tööd ja jätkasid tuuritamist. Raskeim katsumus tuli 2005. aastal, kui Schlapmani esimene abikaasa Steven Roads ootamatult suri. Fairchild kartis, et ansambel lõpetab tegevuse; Schlapman ütles hiljem lihtsalt, et ei tahtnud enam laulda. Ta hakkas uuesti laulma ajal, mil kvartett sõitis raadiokülastuste vahel endiselt väikebussiga.

Kuna ükski plaadifirma salvestusi ei suunanud, tegi Little Big Town koos produtsent Wayne Kirkpatrickiga just sellist muusikat, nagu ise soovis. Nashville'i muusikatööstus pidas kahest plaadifirmast ilma jäänud kvartetti riskantseks ja seepärast levitas nende jurist uusi salvestisi nime avaldamata. Clint Blacki sõltumatu plaadifirma Equity Music Group otsustas riskida. Nii sündinud 2005. aasta album „The Road to Here“ pälvis plaatinastaatuse ning „Boondocks“ oli nende esimene kantrihitt, mis jõudis esikümnesse.

Edu ei lõpetanud siiski probleeme plaadifirmadega. Equity lõpetas tegevuse pärast albumi „A Place to Land“ väljaandmist ja Capitol andis albumi 2008. aastal uuesti välja. „Little White Church“ tõi kvarteti 2010. aastal taas esikümnesse; 2012. aasta albumilt „Tornado“ pärit „Pontoon“ sai nende esimeseks singliks, mis jõudis edetabeli 1. kohale, ja tõi neile esimese Grammy. Tööjaotus jäi ebatavaliseks: peaosa võis laulda iga liige, ülejäänud kolm hoidsid harmooniat. Fairchildi sõnul valiti iga loo solistiks parim jutustaja ja ego jäeti ukse taha.

2010. aastatel avardusid nii ansambli kõlapilt kui ka esinemisvõimalused. „Girl Crush“ ja „Better Man“ pälvisid kumbki Grammy kantriduo või -ansambli esituse kategoorias. 2017. aastal toimunud 12 kontserdist koosnev sari tegi Little Big Townist esimese artisti, kes sai Nashville'i Ryman Auditoriumis residentuuri. Ansambli enda produtseeritud „Nightfall“ tõusis 2020. aastal kantrialbumite edetabeli tippu, sellele järgnesid „Mr. Sun“ 2022. aastal ja juubelikogumikud 2024. aastal.

Kaheteistkümnenda stuudioalbumiga „It's A Dying Art“ astub sama nelik uude ajajärku. Albumi ilmumiskuupäev on 28. august 2026 ning selle kaasprodutsendid on Fairchild ja Gena Johnson. Kunagise ülikoolikoori aldina aitab Fairchild nüüd juhtpuldist kujundada kogu kvarteti kõla.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga36 allikatKontrollitud 28.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada