Kuidas alustati

Lindi Ortega kasvas Ontarios kodus, kus muusikat tuli kahest allikast: ema kantriplaatidest ja keldritäiest pillidest, mis kuulusid tema isale, ladinaansambli bassimängijale. Ta hakkas laulma umbes viieteistaastaselt ning võttis seinalt kitarri, sest tahtis ise laule kirjutada. Alates 2001. aastast andis ta plaate omal käel välja, tegi ise kujundused ja fotod ning müüs albumeid lava ees. Tema varane muusika kaldus kabaree poole ja kantri jäi servale. Leping plaadifirmaga Last Gang andis talle vabaduse taotleda seda „täisverelist alternatiivkantri ja rockabilly hõngu“, mida ta oli enda sõnul alati soovinud.

Tuntuks saamine

Enne päris rambivalgusse jõudmist laulis Ortega Brandon Flowersi sooloturneel taustalauljana ning soojendas artiste Keane'ist Ray Daviesini. Tema 2011. aasta albumiga „Little Red Boots“ said punased kauboisaapad, mida ta laval kandis, tema äratuntavaks tunnuseks, kuid mitte kostüümiks. Plaadil põimis ta kantrit, folki, rokki ja poppi oma Mehhiko ja Iiri päritoluga. Seejärel sai tema koduks Nashville. „Tin Star“ (2013) tõi talle Canadian Country Music Awardsi aasta juurtemuusika artisti auhinna, „Faded Gloryville“ (2015) avardas aga kõlapilti lõunasouli, bluusi ja sajandi keskpaiga Americanaga.

Muusika ja tuntumad lood

Ortega muusika muutumatu kese on süngus, mitte žanrisilt. Albumil „Faded Gloryville“ kirjutas ta elukutselise muusiku ebakindlusest: muusik võib teha kõik õigesti ega jõua ikkagi turvatundeni. „Liberty“ (2018) jutustas ellujäämisloo kolmeosalise spagetivesternina; mõjutusi ammutas Ortega Ennio Morriconelt ja Quentin Tarantinolt. Seda, miks tema loomingut on raske turundamiseks lihtsasse kasti panna, selgitas ta nii: „Minu muusikast kostab läbi nii palju erinevaid mõjutusi.“ Tema vibrato võib kõlada vanaaegselt, kuid iga plaadiga liigub ta uude kanti: rockabilly'st ja outlaw-kantrist souli, filmilike vesternide ja roots noir'ini.

Mis sai edasi

Pärast albumit „Liberty“ tegid kahjustatud häälepaelad iga esinemise hirmutavaks. Ortega jäi aastateks kõrvale, värvis maju, kaotas isa ja tema abielu lõppes. Ta ütles hiljem, et pidi õppima, kes ta väljaspool muusikat on. Naasmine oli järkjärguline: lastekontserdid, korduvad hääleharjutused, väikesed lärmakad baarid ja seejärel AmericanaFest. „From the Ether“ ilmus 18. oktoobril 2024 Truly Handmade Recordsi esimese väljaandena; see plaadifirma loodi Guy Clarki pärandi jätkamiseks. Albumi produtseeris löökpillimängija Mike Meadows ning Ortega kujundas leinast ja mälestustest kummitusteteemalise terviku. Kõige kujukam katsetus sündis Austini Oakwoodi kalmistul. Seal, välisalvestiste teerajajate John ja Alan Lomaxi haudade kõrval, panid Ortega ja Meadows umbes kahekümne minutiga hauakividelt loetud ridadest kokku loo. 2026. aastal kõlas tema lugu „Til The Goin Gets Gone“ telesarjas „Dutton Ranch“ ja tõusis seejärel edetabeli U.S. Shazam Viral Chart esikohale. Ortega ütles, et valmistub salvestama uut muusikat.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 21.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada