Kuidas alustati

Portugalis koges ta üksikemana ümbritsevate inimeste tõrjumist. Hiljem meenutas ta: „Olin küla häbiplekk.“ Prantsusmaal koristas ta hotelle ja laulis Saint-Oueni kirbuturul Louisette’i juures.

Tuntuks saamine

1978. aastal tõi „Un Portugais“ talle edu ja kutse Michel Druckeri saatesse. Ta laulis prantsuse ja portugali keeles nii estraadimuusikat kui ka fadot ning tema eeskujude seas oli Amália Rodrigues. Tema plaate andis tollal välja Carrère. Kaks keelt kohtusid tema repertuaaris isegi pealkirjades: loo „Une fille de tous les pays“ portugalikeelne vaste on „Nasci para cantar“. Laulja salvestas nii „L’Étrangère“ kui ka lood „Coimbra“ ja „Marinheiro“.

Edu ja tunnustus

1984. aastal ilmus tema autobiograafia „La Valise en carton“. Selles jutustas ta oma minevikust, lapsepõlvest ja Prantsusmaale saabumisest. Raamatut müüdi üle kahe miljoni eksemplari. Seejärel jõudis tema lugu raamatulehekülgedelt lavale: 1986. aastal valmis muusikal ja 1988. aastal telesari. Teatris raamatu edu siiski ei kordunud: Casino de Paris’ laval püsis etendus vaid kolm kuud.

Mis sai edasi

1991. aastal ilmunud album „Simplement vivre“ ei leidnud oma kuulajaid. Laulja lahkus lavalt 1990. aastate keskel ja naasis teleekraanile 2010. aastatel. 2015. aastal avaldas ta mälestusteraamatu „Des larmes d’argent“ ning 2016. aasta novembris liitus turneega Âge tendre. 2019. aastal ilmus tema, Pedro Alvesi ja Mara Pedro ühine „Carte postale du Portugal“. Selle projekti raames anti 2020. aastal ka kontserte.

Linda de Suza suri Gisors’is 28. detsembril 2022. Tema mälestus on seotud portugallaste sisserände ajalooga: 5. oktoobril 2025 avati Champigny-sur-Marne’is temanimeline ringristmik. Tseremooniale tuli üle saja inimese, nende seas tema poeg João. Selles linnas oli laulja elanud pärast Prantsusmaale saabumist.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 04.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada