Kuidas alustati

Lily Allen kasvas Londoni loomemaailma keskel, kuid käis 13 koolis ja jättis koolitee 15-aastaselt pooleli. 2005. aastaks oli Regal sõlminud temaga väikese arenduslepingu ja Allen oli kaks aastat demosid teinud. Sama aasta novembris avas ta MySpace'i lehe ning meenutas hiljem, et tema plaadifirma ei teadnud tollal isegi, mis on MySpace. Mõne kuuga kogusid tema lood kuulamisi, blogitellijate arv kasvas ja ajakirjandus hakkas helistama — kõik palju kiiremini, kui plaadifirma plaan ette nägi.

Tuntuks saamine

The Observer Music Monthly pani ta kaanele enne, kui temalt oli ametlikult ilmunud ükski plaat. Allen ja tema meeskond lasid kiiruga välja 500 seitsmetollist eksemplari singlist „LDN“, seejärel lõpetas ta koos Greg Kurstini ja Mark Ronsoniga kahe nädalaga albumi „Alright, Still“ teise poole. „Smile“ jõudis 2006. aastal Suurbritannias esikohale ja album teisele kohale. Kerged reggae- ja ska-varjundid panid tema torkiva vestluslaadi veel teravamalt mõjuma.

Muusika ja tuntumad lood

2009. aasta albumil „It’s Not Me, It’s You“ asendas Kurstini puhtam sündipop suure osa debüüdi retrohõngulisest nõtkusest, kuid Alleni teemaks jäid vastuolud: kuulsuse sära kõrvuti ärevusega, tarbimisihalus kõrvuti enesepõlgusega. Pärast seda, kui ta pere loomise ajaks muusikast kõrvale astus, tuli ta 2014. aastal tagasi albumiga „Sheezus“ ning tegi tagasituleku ebakindlusest ja naiste üksteise vastu asetamisest albumi kandva pinge.

Edu ja tunnustus

Teise albumi ajal pälvis Allen 2010. aasta BRIT Awardsi galal Briti naissooloartisti auhinna. Tema arengut näitab aga paremini vaiksem saavutus: 2018. aasta album „No Shame“, mis valmis pärast „Sheezus“ valjuhäälsemat tagasitulekut, seadis ülestunnistuse provokatsioonist ettepoole ja jõudis Mercury Prize'i lõppvalikusse. Lugudes purunenud suhetest, emadusega seotud süüst ja sõltuvusest ei olnud otsekohesus enam avalik kuvand, vaid eneseanalüüsi vahend.

Mis sai edasi

Seitsmeaastase pausi jooksul, mis jäi järgmise albumini, leidis Allen teise viisi publikuga vahetult kõnelda. Tema West Endi debüüt lavastuses „2:22 A Ghost Story“ tõi talle 2021. aastal Olivieri auhinna nominatsiooni; 2023. aastal järgnes „The Pillowman“. Muusika juurde naasis ta 2025. aasta oktoobris albumiga „West End Girl“ — tema viies album jõudis Suurbritannias teisele kohale. Albumi 14 lugu kirjutati ja salvestati Los Angeleses pingelise kümne päevaga ning viimistleti seejärel Londonis ja New Yorgis. 2026. aastal pälvis Allen Ivor Novello Awardsi galal silmapaistva laululoomingu auhinna.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga39 allikatKontrollitud 01.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada