Leroy Anderson
Leroy Anderson tõi orkestri ette kirjutusmasina, kuid ei tahtnud, et teda mäletataks üksnes muusikaliste mürade järgi. Nende mänguliste palade autor rõhutas ka midagi lihtsamat: talle meeldis meloodia.
Viimati eetris · Blue Tango (Radio Edit)
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Blue Tango (Radio Edit)1 kord eetrisviimati
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Anderson kasvas Rootsi sisserändajate peres. Tema ema oli kirikuorganist ja andis talle klaveritunde. Harvardis omandas ta kaks muusikakraadi ning tema õpetajad olid Walter Piston ja Georges Enesco. 1930. aastatel töötas ta Bostonis ja selle ümbruses organisti, arranžeerija, dirigendi ning pillimängijana. Tema seaded Harvard Bandi jaoks äratasid Boston Symphony juhi tähelepanu.
Tuntuks saamine
Arthur Fiedler julgustas teda kirjutama Boston Popsi orkestrile originaalmuusikat. Ühes Andersoni varases palas „Jazz Pizzicato“ pidid keelpillimängijad poognad käest panema ja mängima keeli näppides. Lisapalaks kirjutatud teos püsis Fiedleri kavades kaks aastat, avaldati ja salvestati ning just sellest sai Andersoni sõnul alguse tema heliloojatee. 1950. aastal hakkas ta Decca jaoks salvestama orkestriga, mis pandi kokku salvestusteks. Tema enda salvestatud „Blue Tango“ tõi talle 1952. aastal kuldplaadi.
Muusika ja tuntumad lood
Anderson kirjeldas oma loomingut kui „popmuusika hõnguga kontsertmuusikat“. Tema sihid ulatusid ka lühivormidest kaugemale: ta kirjutas klaverikontserdi, mille võttis pärast kaht esitust tagasi, ning muusika 1958. aasta Broadway muusikalile „Goldilocks“.
1972. aastal koos Fiedleriga telesaates esinedes vaidlustas Anderson arusaama, et ta kirjutab vaid müradele mõeldud palu. Anderson selgitas: „Mulle lihtsalt meeldib meloodiline muusika.“ Kaks meest tõid oma sõpruse ka lavale: Anderson juhatas pala „The Typewriter“, Fiedler aga liitus löökpillimängijatega, et teha kirjutusmasina kelgu tagasilükkamise heli. Anderson viskas nalja, et ükski kuulus dirigent polnud seda partiid varem mänginud.
Mis sai edasi
Anderson suri 1975. aastal Connecticutis Woodburys. Tema perekond lubas kõrvalejäetud klaverikontserdi avaldada 1988. aastal, mil ta võeti ka Songwriters Hall of Fame’i. Tema kodu sai pärast tema surma uue rolli: 2018. aasta septembris hakati seal korraldama avalikke kultuuriüritusi. Majamuuseumis on säilinud tema tööruum koos algupäraste käsikirjadega, muusikat ja keeli käsitlevate raamatute kogu ning tiibklaver.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga21 allikatKontrollitud 04.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
