Kuidas alustati

Lena Valaitis sündis 1943. aastal toonases Memelis, tänases Klaipėdas, nimega Anelė Luise Valaitytė. Tema isa langes sõjas. Teise maailmasõja lõpu poole põgenes ema koos Lena ja tema vennaga Lääne-Saksamaale. Pärast kaht aastat Fehmarni saarel asus pere elama Memmingeni. Hiljem õppis Lena Hüttenfeldi leedu gümnaasiumis, lahkus koolist kaks aastat enne lõpetamist ning alustas Frankfurdis Deutsche Bundesposti juures kutseõpet. Laulutunde võttis ta samal ajal edasi.

Ta osales noorte lauljate võistlustel, laulis koos Frederik Brothersiga ning plaadifirma avastas ta Arlbergis après-ski-esinemisel. 1970. aastal sõlmis ta lepingu Philipsiga; sama aasta juulis ilmus „Halt das Glück für uns fest“ ning varsti järgnes tema esimene teleesinemine. Seitsmekümnendatel salvestas ta koos produtsent Jack White'iga näiteks lood „So wie ein Regenbogen“ ja „Bonjour mon amour“. Endisest postitöötajast oli saanud Saksa šlaagri kindel hääl.

Tuntuks saamine

Üleeuroopalise läbimurde tõi 1981. aastal „Johnny Blue“. Sellega võitis Valaitis Saksamaa eelvooru ning saavutas Dublinis Eurovisioni lauluvõistlusel 132 punktiga teise koha, jäädes Bucks Fizzist maha vaid nelja punktiga. Veel samal ööl kutsusid mitu telekanalit ta oma saadetesse; singel ilmus neljateistkümnes Euroopa riigis. Valaitis nimetas seda esinemist hiljem oma karjääri kõrghetkeks.

Muusika ja tuntumad lood

Oma tumeda häälega andis ta kaalu ka tuttavatele meloodiatele. Jack White kahtles esialgu, kuid Valaitis nõudis, et loole „Ein schöner Tag“ — laulu „Amazing Grace“ saksakeelsele versioonile — tehtaks napp ja peaaegu saateta seade. Hiljem meenutas ta: „Kui kuulsin esimest korda lugu ‚Amazing Grace‘, teadsin, et tahan seda iga hinna eest saksa keeles laulda.“ Loost „Ein schöner Tag“ sai 1976. aastal üks tema suuremaid edetabeliedusid.

Valaitis kirjutas ka ise muusikat. Heliloojana astus ta esimest korda üles 1977. aastal lugudega „Anelyte“ ja „Spiel mit dem Glück nicht vabanque“; sõnad kirjutas neile Horst Jüssen, kellega ta oli tutvunud telesaate „Klimbim“ võtetel ja kellega ta abiellus 1979. aastal. Hiljem kirjutas ta ka laulusõnu.

Mis sai edasi

Pärast veel üht osalemist Saksamaa Eurovisioni eelvoorus taandus ta 1993. aasta lõpus meelelahutusärist. 2001. aastal tuli ta tagasi looga „Ich lebe für den Augenblick“. Kui Horst Jüssen 2008. aastal suri, aitas laulmine tal leinaga toime tulla; SWR4-le antud intervjuus ütles ta: „Muusikal on teraapiline mõju ja see on mind palju aidanud.“ Tema viimane album „Meine Sprache ist die Musik“ ilmus 2018. aastal. Kaks aastat hiljem lõpetas ta enam kui viis aastakümmet kestnud lavakarjääri — vaikselt, ilma lahkumisturnee või -albumita.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 08.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada