Margaret LeAnn Rimes sündis Mississippi osariigis Jacksonis ja kolis kuueaastasena koos perega Dallase piirkonda. Üheteistkümnendaks eluaastaks oli ta juba aastaid osalenud kohalikel võistlustel ja kantrimuusikaüritustel. Just siis kuulis ta kassetilt Bill Macki lugu „Blue“ — kasseti oli isa ära visanud, sest pidas lugu tütre jaoks liiga vanaks. Rimes päästis selle prügikastist ja salvestas loo sõltumatu plaadifirma jaoks; lugu jõudis ka tema Curb Recordsi debüütalbumile.

Album „Blue“ ilmus 1996. aastal, kui Rimes oli 13-aastane. Plaat sai kuuekordse plaatina staatuse ning 14-aastaselt võitis ta Grammy nii parima uue artisti kui ka parima naiskantrivokaali esituse eest. Töö ise oli märksa vähem glamuurne: ta meenutas hiljem, et andis kolme ja poole aasta jooksul 500 kontserti. Tema sõnul järgnes üks asi lakkamatult teisele ja toimunu mõtestamiseks jäi vähe aega.

Kantrist kaugemale liikumine polnud kavandatud. Kui kantriraadiod loost „How Do I Live“ keeldusid, küsis plaadifirma juht lennujaamas, kas võiks loo pakkuda Top 40 formaadis raadiojaamadele; Rimes tahtis ainult, et seda kuuldaks. Salvestis püsis Billboard Hot 100 edetabelis 69 nädalat. Peagi pärast seda laenas ta filmis „Coyote Ugly“ Piper Perabole lauluhääle ja astus lõpustseenis baariletil üles. „Can't Fight the Moonlight“ sai seejärel suureks rahvusvaheliseks pophitiks.

Lapsgeeniuse sildist vabanes ta aeglasemalt. Umbes 2000. aastal lõpetas ta isaga koostöö oma karjääri korraldamisel ja vaidlustas plaadilepingu, mille vanemad olid tema eest lapsena sõlminud; 2001. aastal sõlmis ta Curbiga uutel tingimustel lepingu. 2007. aasta albumil „Family“ kirjutas Rimes esimest korda kaasa kõik kaksteist uut lugu ning ütles, et võtab tulemuse eest täieliku vastutuse. Hiljem hakkas ta varajasi hitte pigem ümber seadma kui algsel kujul hoidma: „Blue“ võis saada džässiliku kuju ja uues versioonis laulis ta lugu „How Do I Live“ falsetis. Nii uuris ta oma hääle teisi tahke, kuigi varem tunti tema häält peamiselt jõu poolest.

Seda otsimist jätkas ta 2022. aasta albumil „god's work“. Plaat kasvas välja tema vaimsetest otsingutest ning asetas viha ja leina kõrvuti lootuse ja rõõmuga. Rimes kirjeldas seda pilguheiduna elu valgusele ja pimedusele — niisugune vaade oli väga kaugel üheteistkümneaastase tüdruku omast, kes käsitles täiskasvanu südamevalu nii, nagu näitleja läheneb rollitekstile.

Rollid vahetuvad tema elus siiani. 2024. aastal oli ta nii Ühendkuningriigi kui ka Austraalia „The Voice“ saate mentor ning juhendas Austraalias Reuben De Melo võiduni. 2026. aastal pöördub ta kontsertidega tagasi äravisatud kassetilt päästetud loo juurde: kontserdid „30 Years of Blue“ on kavas veel novembriski.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga38 allikatKontrollitud 26.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada