Kuidas alustati

Kodus jagas ta isaga armastust norteño-muusika vastu. Kolmeteistkümneaastaselt läks ta muusikute juurde tööle, peas kaabu ja seljas esinemissärk: ta arvas, et hakkab laulma. Ta saadeti hoopis veoauto juurde laadimistööle. Tema ristiisa Rosendo Cantú ütles talle: „Nüüd vahetage riided ära.“ Ríosel teisi riideid kaasas ei olnud. Ametit õppis ta varustust tassides ning hiljem koordinaatori ja esindajana töötades.

Enne esimeste salvestuste tegemist saatis isa talle tšeki, millele summa oli märkimata, kuid seadis ühe tingimuse: Leandro pidi laulmisest loobuma. Leandro rebis tšeki katki. Koos sõpradega pani ta aluse projektile Grupo Eslabón y Leandro Ríos, mille esimene plaat kandis pealkirja „El Maestro“.

Tuntuks saamine

Tema tee ei kulgenud kõhklusteta. Ríos kaalus isegi lauljakarjääri lõpetamist, kuid Pancho Urestiga lauldud „Debajo del sombrero“ oli üks põhjusi, miks ta jätkas. Koostöö tõi neile Bandamaxi aasta dueti auhinna ja 2016. aastal Premio Lo Nuestro nominatsiooni. Nad laulsid taas koos lugu „Hay un ranchero en la ciudad“, mis kõlas telenovelas „Amores con Trampa“.

Muusika ja tuntumad lood

Ka tema soov norteño-muusika eest seista põrkus plaadifirmade vastuseisule: mõne arvates oli repertuaar, mida ta salvestada tahtis, mõeldud vanematele inimestele. Remexi toel valmis „Piporreando“, austusavaldus Piporrole, keda ta imetles huumori ja mitmekülgsuse pärast. Teisel korral ajas Raúl Hernándezega koos laulmine ta nii närvi, et Hernández ise pidi teda rahustama, enne kui ta suutis lõdvestuda ja tema kõrval õppida.

Mis sai edasi

2020. aastal katkestas pandeemia tema esinemised ja avas uue võimaluse publikuga kohtuda: koos Remex TEVEE-ga lõi ta internetisaated El Depósito del Penco ja Las Banqueteras. 2022. aastal jätkas ta muusikukarjääri singliga „La última y nos vamos“. 2026. aastal pöördus ta looga „Ojitos al Revés“ tagasi romantilise norteño juurde.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga17 allikatKontrollitud 04.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada