Branigan kasvas üles Armonkis New Yorgi osariigis ja jõudis esinemiseni keskkoolimuusikali peaosa kaudu. Ta õppis Manhattanil näitlemist ning laulis ja kirjutas folkrokkansamblis Meadow, mille ainus album „The Friend Ship“ ilmus 1973. aastal. 1976. aastal käis ta Leonard Coheni taustalauljana Euroopa turneel, mis suunas ta soolokarjääri poole. Kui ta hakkas laulma New Yorgi kesklinna klubis, katkestas Atlanticu asutaja Ahmet Ertegun prooviesinemise ühe laulu järel — mitte selleks, et talle ära öelda, vaid selleks, et pakkuda talle plaadilepingut.

Esimene album „Branigan“ ilmus 1982. aastal. Selle teine singel „Gloria“ oli 1979. aasta Itaalia laulu töötlus ja sellest sai Branigani läbimurre: see jõudis Billboard Hot 100 edetabelis 2. kohale, püsis edetabelis 36 nädalat ja tõi talle Grammy nominatsiooni. Järgmisel albumil kõlasid dramaatiline „Solitaire“ ja täiskasvanute popmuusika edetabeli 1. kohale jõudnud „How Am I Supposed to Live Without You“.

1980. aastate popmuusikas käis Branigan oma teed: ta otsis materjali Ameerikast kaugemalt ja tegi Euroopa laulud inglise keeles vahetult mõjusaks. 1983. aastal ütles ta, et kogu maailm on muusikat täis, häid laule on väga palju ning tema käib neid otsimas. 1984. aasta album „Self Control“ viis selle võtte haripunkti: nimilugu kujunes tema suurimaks rahvusvaheliseks hitiks, „The Lucky One“ aga võitis Tokyo Music Festivali peaauhinna. 1985. aastal järgnesid „Hold Me“ ja Top 40 edetabelisse jõudnud „Spanish Eddie“.

Ta võttis oma loomingu üle järk-järgult rohkem kontrolli. Branigan osales aktiivsemalt 1987. aasta albumi „Touch“ salvestamisel, produtseeris 1990. aastal loo „Turn the Beat Around“ ja tegi 1993. aasta albumist „Over My Heart“ oma kõige mõtlikuma plaadi. 1995. aasta kogumikule „The Best of Branigan“ lisati „Show Me Heaven“ ja „Dim All the Lights“.

Rambivalgusest taandus ta kodu pärast. 1990. aastate keskel peatas ta karjääri, et hoolitseda täielikult oma abikaasa Larry Krutecki eest, kes oli saanud käärsoolevähi diagnoosi. Kruteck suri 1996. aastal. Branigan naasis 2001. aastal stuudiosse ja kehastas 2002. aasta New Yorgi muusikalis „Love, Janis“ laulvat Janis Joplinit.

2004. aastal salvestas ta remiksiprojektide jaoks uued vokaalid ja töötas uue EP kallal; samal ajal hakati taas kontserte kavandama. Branigan suri 26. augustil ajuaneurüsmi tõttu oma Long Islandi kodus; lõpetamata EP ja kokaraamatu käsikiri olid endiselt tema töölaual.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 26.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada