Kuidas alustati

Enne Las Ketchupit liikusid kolm õde eri teid. Pilar soovis näitlejana läbi lüüa, Lola õppis töösuhteid ning flamenkolaulja Lucía oli neist ainus, kes oli juba albumi salvestanud. 2001. aastal ei olnud nad veel koos publiku ees esinenud ega näidissalvestist teinud. Ansambli nimi sündis viitena nende isale, El Tomate nime all tuntud flamenkokitarristile Juan Muñozile. See pereringist pärit sõnamäng äratas Córdoba produtsendi Manuel Ruizi ehk Queco tähelepanu. Queco sõlmis õdedega lepingu ja kirjutas loo, mis muutis ühe hoobiga nende karjääri.

Tuntuks saamine

„Aserejé“ ilmus 2002. aasta mais ning tegi äsja alustanud ansamblist rahvusvahelise nähtuse. Hispaanias püsis lugu kolmteist nädalat esikohal ja tõusis esikohale ka üleeuroopalises edetabelis. Tähelepanu saabus ilma sisseelamisajata: aastaid hiljem meenutasid õed katkematuid reise, söögipausideta tööpäevi ja väsimust, mis ei lasknud neil edu peaaegu üldse nautida. Selle äkilise tähelennu ajal toetasid neid samad peresidemed, millest oli sündinud ansambli nimigi.

Muusika ja tuntumad lood

Nende esimeses repertuaaris seisid kõrvuti produtsendi kirjutatud lugu ja õdede endi looming. „Aserejé“ refrään jäljendab kõlaliselt seda, kuidas inglise keelt mitte oskav tegelane Diego püüab laulda lugu „Rapper’s Delight“. Teise singli „Kusha Las Payas“ kirjutasid õed ise. Nii oli tantsu ja pöörase refrääni taga kolm flamenkoperes kasvanud lauljat, kes püüdsid näidata, et ansambel suudab rääkida oma häälega ega pea piirduma kuulsust toonud valemi kordamisega.

Edu ja tunnustus

Ühendkuningriigis jõudis „The Ketchup Song (Asereje)“ esikohale, püsis tipus ühe nädala ja ametlikus edetabelis kokku kakskümmend kaks nädalat. See on endiselt nende ainus Ühendkuningriigi esikümnesse jõudnud singel ning näitab, kui suurel määral toetus nende toonane menu ühele loole.

Mis sai edasi

Edu järel ei tõmbunud nad siiski lõplikult tagasi: 2006. aastal avaldasid nad koos õe Rocíoga neljaliikmelisena teise albumi ja esindasid Hispaaniat Eurovisioonil looga „Un Blodymary“. Seejärel takistasid kohtuvaidlused neil aastaid uut muusikat salvestada, kuid hiljem naasis ansambel lavale. 2026. aasta juulis olid Lola, Lucía ja Pilar äsja esinenud Barcelona Pride'il ning neil oli kavas kontserte Prantsusmaal, Šveitsis ja Hispaanias. Nüüd hoidsid nad ohje enda käes: nad korraldasid oma tööd ise, valmistasid endiselt ette albumit ja ütlesid, et naudivad laval olemist rahuga, mida neil 2002. aastal ei olnud. Lucía võttis selle teise elu kokku: „Mind üllatab endiselt, et nii palju aastaid hiljem astume lavale ja meil on ikka veel nii lõbus.“

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 11.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada