Kuidas alustati

Lale Andersen sündis 23. märtsil 1905 Lehes Bremerhaveni lähedal; tema sünninimi oli Liese-Lotte Bunnenberg. 24-aastaselt oli ta kolme lapse ema, kuid 1929. aastal jättis ta pere ja läks Berliini, et jõuda lavale. Seal mängis ta teatris ja kabarees ning laulis Brechti laule ja meremehelaule väikestes esinemispaikades, nagu „Nordseekrabbe“ ja „Groschenkeller“. Nii kujundas ta järk-järgult välja oma lavakuju Lale Andersen. 1933. aastal tutvus ta helilooja Rolf Liebermanniga, kes koostas talle repertuaari.

Tuntuks saamine

Hans Leipi luuletust „Lili Marleen“ laulis Andersen Müncheni kabarees „Simplicissimus“ juba enne 1939. aasta plaadisalvestust, toona veel varasema viisi järgi. 1939. aastal salvestas ta Norbert Schultze viisistuse pealkirjaga „Lied eines jungen Wachtpostens“; plaati müüdi vaid 700 eksemplari. Pööre tuli 1941. aastal: Belgradi sõdurite raadiojaam vajas kiiresti muusikat ja hakkas seda salvestist mängima õhtuse viimase loona. Korraga kostis Anderseni hääl Nordkapist Põhja-Aafrikani. Salvestisest sai esimene läbinisti saksa heliplaat, mida müüdi üle miljoni eksemplari.

Muusika ja tuntumad lood

Maailm hakkas Anderseni nägema laterna all laulva lauljannana, kuid tema repertuaar oli laiem ja ulatus šansoonidest sadamalugudeni. Pärast sõda püüdis ta jätkata nii näitlejana kui ka uusi salvestisi tehes. 1960. aastal sobis sadamas ootamisest kõnelev laul taas täpselt tema hääle ja lavakujuga: loo „Ein Schiff wird kommen“ salvestist müüdi sadu tuhandeid eksemplare ning see tõi talle 55-aastaselt hilise tagasituleku.

Edu ja tunnustus

Sõja ajal ei olnud Andersen kuulsusest hoolimata natsirežiimi eest kaitstud. Julgeolekuteenistus pidas kinni tema kirjavahetuse Šveitsi põgenenud juutidega, nende seas Rolf Liebermanniga. 1942. aastal kadus tema nimi ajakirjandusest, talle määrati esinemiskeeld, ta vahistati ja pandi koduaresti. Kui BBC teatas, et ta on viidud koonduslaagrisse, lubasid võimud tal uuesti esineda, et teade ümber lükata. Lugu „Lili Marleen“ jäi aga keelatuks.

Mis sai edasi

1972. aastal avaldas Andersen oma autobiograafia „Der Himmel hat viele Farben“ ja suri sama aasta 29. augustil Austrias lugemisreisil. Väidetavalt oli ta jätnud korralduse, et tema matustel võib mängida kõike, kuid mitte lugu „Lili Marleen“. Tema poeg Michael meenutas hiljem, mis rahvast täis kirikus juhtus: „Ja mida ta mängib? Lili Marleen!“

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 21.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada