Kuidas alustati

Vaikule sündis 31. märtsil 1954 Cēsises ja kolm aastat hiljem kolis pere Riiga. Pärast kaheksandat klassi astus ta meditsiinikooli ning kavatses tõsiselt inimesi ravima hakata, õppides samal ajal Leonid Zahodniku juures laulmist. 1969. aasta detsembris pälvis koolitüdrukust Vaikule VEF-i kultuuripalees estraadilauljate konkursil diplomi; Zahodnik soovitas teda Raimonds Paulsile ning 1970. aastal laulis ta lühikest aega Riia estraadiorkestri naisvokaalansamblis. Seitsmekümnendatel esines ta rokkansambliga Musta mere kuurortide restoranides. Pärast esinemisi Jaltas kutsus Marina Zatoka ta Jūrmalasse ning aastatel 1979–1984 jõudis Vaikule varietees „Jūras pērle“ tantsuorkestri lauljast solistiks.

Tuntuks saamine

Kaheksakümnendate keskpaigaks olid tal juba oma ansambel, ballett ja kava. 1984. aastal asus Vaikule õppima GITIS-e lavastajateaduskonda ning lavastajamõtlemisest sai osa tema lavakäekirjast. Luuletaja Ilja Reznik pakkus talle laulu „Notšnoi kostjor“, mis kõlas saates „Pesnja-86“. Seejärel tulid Raimonds Paulsi muusikale lood „Vernisaž“ ja „Ještšo ne vetšer“. Paulsi autorikontserdi teleülekanne 1987. aasta veebruaris tõi lauljale kuulsuse kogu Nõukogude Liidus ning mais kinnistas edu konkursilt „Bratislavskaja lira“ saadud auhind „Zolotaja lira“. Suurele lavale jõudis ta pärast aastaid kestnud esinemist restoranides ja varietees ning iseseisvat lavastajatööd.

Muusika ja tuntumad lood

Vaikule ühendab ühes etteastes kontraldi, tantsu ja lavastuse: juba tema 1988. aasta soolokava põhines lüüriliste, iseloomulike, humoorikate ja grotesksete lavakujude vaheldumisel. Koostööst Paulsi ja Reznikuga sündis tema kõige äratuntavam venekeelne estraadirepertuaar, kuid laulja salvestas ka lätikeelseid laule. 1990. aastal laulis ta MCA/GRP Recordsi jaoks sisse seitse ingliskeelset laulu. 1991. aastal diagnoositi tal USA-s rinnavähk ning haigus muutis tema kontserdiplaane; ingliskeelne album „Tango“ ilmus 1992. aastal. Oma välise kuvandi võtab ta kokku lühidalt: tema stiil on tema ise. Kostüüm, plastika ega intonatsioon ei olnud tema jaoks pelgalt laulu kaunistused, vaid ühe lavalise terviku osad.

Edu ja tunnustus

1987. aastal paigutasid ajakirja „Zvukovaja dorožka“ lugejad Vaikule NSV Liidu populaarseimate lauljannade seas kolmandale kohale — Alla Pugatšova ja Žanna Aguzarova järel. 1993. aastal sai ta Monte Carlos World Music Awardsi tseremoonial vürst Albert II eripreemia; 1996. aasta kontserdikavade eest tuli talle Läti suur muusikaauhind.

Mis sai edasi

2015. aastal lõi Vaikule Dzintaris rahvusvahelise festivali „Laima Rendezvous Jūrmala“ ning hakkas selle produtsendiks ja perenaiseks. Kava põhineb elaval orkestril, ootamatutel duettidel ja eri riikide esinejatel. Pärast kolmeaastast pausi naasis festival 2023. aastal ning programm oli pühendatud Ukraina toetamisele. 2025. aasta juulis toimus lõppõhtu taas Dzintaris täissaalile ning Vaikule tänas artiste ja publikut, kelle toel festival elus püsib.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 07.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada