Kuidas alustati

Ansambli käivitas 1997. aastal laulja ja ansamblijuht Speli Kõuhkna. Algkoosseisu kuulusid peale tema veel Külli-Katri Esken, Kristiina Randoja ja Katrin Talmar, keda sidus sõprus või ühine õpinguaeg muusikakeskkoolis ja konservatooriumis. 2003. aasta albumil „Sosistades päikeses ja tuules“ laulis nende kõrval tausta Ülle Õunap. Kõige isiklikum ajend tuli Kõuhkna kodust. Esken meenutas, et Speli ema oli laulnud naisansamblis ning sellest sündis mõte esitada uuesti 60.–70. aastate laule. Nii tõi nelik ühe põlvkonna laulupärandi järgmise põlvkonna peolavale.

Tuntuks saamine

Esimene katse oli praktiline: vanadest „Laulge kaasa“ kogumikest valis nelik plaadijao repertuaari ja vaatas, kuidas publik reageerib. Eskeni sõnul läks see kenasti peale ja ansambel tegi järgmise plaadi. Juba 1997. aasta debüütkassetil kõlasid kuuekümnendate ja seitsmekümnendate populaarsed laulud, nende seas Kustas Kikerpuu „Tantsulaul“. Vanade hittide valik polnud juhuslik, vaid ansambli teadlik tööpõhimõte. Esinemisi aitas esialgu korraldada mänedžer Emil Rutiku; hiljem võttis selle töö üle Speli Kõuhkna, kes ühendas laulja, ansamblijuhi ja korraldaja rolli.

Muusika ja tuntumad lood

Külli-Katri Esken seadis vana repertuaari nelikule uude kuube ning produtseeris salvestisi koos Are Jaamaga. Tal oli selleks mitmekülgne ettevalmistus: Keila muusikakoolis õppis ta klaverit, Tallinna muusikakeskkoolis koorijuhtimist ja muusikateooriat ning Rene Eespere juures kompositsiooni; juba kooliajal laulis ta ka džässkoosseisudes. Konservatooriumis jätkas ta koorijuhtimise õpinguid ning õppis kompositsiooni Eino Tambergi juures. Ansambli näo kujundasid nii vokaalne kõla kui ka lavapilt, kus riietus ja soengud järgisid lauludega sama ajastut. 2001. aasta plaadi repertuaari kuulusid „Ding-dige-dong“, „Ma cheri amour“, „Troika“, „Väikese narri“ ja „Kui kunagi veel näeme“. Vanad lood pärinesid eri ajastutest ja eri autoritelt; ühendas neid neliku uus esitus.

Mis sai edasi

Üheksa aasta jooksul esinesid lauljad üle Eesti. Nädalavahetusse mahtus sageli mitu kontserti ning Lõuna-Eestist, Saaremaalt või Hiiumaalt sõitsid nad pärast esinemist öösel koju. Laste ja perede kõrvalt muutus see rütm kurnavaks ning 2006. aastal lõpetas ansambel esinemised. Speli Kõuhkna tütar Anna on meenutanud, et lapsena vaatas ta ema proove ja kleidiproove ning sai umbes seitsmeselt ansambli kleitidele lilli joonistada.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 02.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada