Kristjan Kannukene
Vioola jõudis Kristjan Kannukese kätte rokkkitarristi jälgedes: Zakk Wylde’i nime kandvad kitarri helipead olid peibutus, mille eest ta nõustus muusikakoolis lisaaasta õppima ja vioolat proovima.
Viimati eetris · Vana auruvedur
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Vana auruvedur1 kord eetrisviimati
Kas teadsid?
- Ta on oma heliloomingut esitanud nii Londoni Wigmore Hallis kui ka New Yorgi Metropolitani kunstimuuseumis.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Muusika tuli Kannukese ellu varakult: kaheaastaselt püüdis ta isalt kitarri krabada. Järgnesid eelkooli laulustuudio ning muusikakooli viiulitunnid. Keskkooli lõpus kaalus ta klassika kõrval džässiõpinguid ja kirjutas džässroki laule. Viiul ja vioola jäid siiski teljeks, mille ümber ta oma teisi muusikahuvisid arendas.
Tuntuks saamine
Superstaarisaatesse läks Kannukene ühe kindla kuulaja pärast. Ta meenutas: „Läksin saatesse ainult seepärast, et talle enda loodud laulu ette laulda.“ See kuulaja oli Rein Rannap, kelle loomingut ta juba varem imetles. Rannapi nõuanded aitasid tal laulutekste ilmekalt ja läbitunnetatult esitada. Sõprus andis tuge ka muusikaakadeemia algusaastail, kui Kannukesele avanesid võimalused teha klassikalise muusika vallas ebatavalisi projekte.
Muusika ja tuntumad lood
Tema pillivalik ei järgi rangeid muusikalisi piire. Kannukene on esitanud Bachi viiulikontserti elektrikitarril ning improviseerinud vioolaga rokksoolot Eesti Riikliku Sümfooniaorkestri ees. Ta tegutseb laulja, vioolamängija, kitarristi ja heliloojana; omaloomingu kõrval on tema töös keskne kohapeal sündiv muusika. Ka kirjutatud teostesse jätab ta ruumi esitajale ja hetketunnetusele. Laulutekste on ta leidnud Kristjan Jaak Petersoni luulest, elust ja pühakirjast. Vioolat uurides märkas ta, et eri noodid meenutavad eri täishäälikuid; sellest tähelepanekust kasvas tema instrument „9“.
Ta lõpetas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias nii klassikalise vioola kui ka kaasaegse improvisatsiooni magistriõpingud cum laude. Õpingud viisid teda 2018.–2019. aastal Londoni Trinity Labani konservatooriumi ning 2024. aastal Šveitsi Luzerni ja Zürichi kõrgkoolidesse. Debüütalbumi „333“ järel keskendus ta loomingus hääle ja vioola ühendamisele ning heli sidumisele teiste kunstiliikidega.
Mis sai edasi
2025. aastal alustas Kannukene Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias doktorantuuri, uurides vioola ja hääle sümbioosi ehk nende kõlalist kooselu. Samal aastal lõi ta improviseeritud kunstide festivali HETKfEST. Nii tekkis tema kontsertide kõrvale eraldi kohtumispaik hetkes sündivale loomingule. 2026. aasta sügisel kuulutasid Kannukene ja Teet Kask välja koondfestivali HALO, mis ühendab HETKfESTi ja festivali 1000 KURGE.
2026. aasta jaanuaris jõudis Viimsi Artiumi tema esimene isikunäitus „9 ~ 333“. Selle keskmes oli ligi kaheksa aastat kujunenud kontsertinstallatsioon „9“, milles põimusid vioola, hääl ja eesti keele üheksa täishäälikut. Näituse iga lahtiolekupäeva alguses salvestas Kannukene uue helimaastiku, mis jäi galeriisse kogu päevaks kõlama.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga25 allikatKontrollitud 04.11.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
