Kuidas alustati

Kristjani esimene ametlik etteaste oli 1. jaanuaril 1977 Muuga tuulikus. Nimi sündis sealsamas: Kukerpillide viiuldaja Tõnu Raadik, kes samuti bändiga koos mängis, pakkus välja ühe kauni poisinime. Algkoosseisus laulis ja mängis bandžot Gunnar Loho, Siim Raadik ühendas mandoliinimängu suure trummi, taldrikute ja kõristitega, Ivar Nurmeste mängis kontrabassi ning Hans Lõo 12-keelset kitarri. Vinni näidissovhoosi klubi juures tegutsenud nelik tõi Rakvere kanti tollal uudse kantrikõla.

Tuntuks saamine

Esimesel aastal jõudis Kristjan lavale 167 korral ehk keskmiselt üle kolme korra nädalas. Gunnar Loho liikus Vinnist Viru-Nigulasse ja sealt Haljalasse; iga kolimisega muutus ka koosseis. Viru kolhoosi esimehe Toomas Vareki toel said pillimeestest sisuliselt kutselised muusikud: neile leiti korterid ja moodustati paberil põllubrigaad, mille brigadirina täitis Loho töötabeleid. 1982. aastal sõlmis ENSV Riiklik Filharmoonia Kristjaniga lepingu: see avas üleriigilised esinemisvõimalused ja võttis enda kanda transpordi, majutuse ja reklaami.

Muusika ja tuntumad lood

Algusaegade kantri, folgi ja rahvamuusika kõrvale tuli aja jooksul poppi, estraadi, rokki ja instrumentaalmuusikat. Loho sõnastas nende tööviisi lihtsalt: „Tegime selliseid laule, mis endale meeldisid.“ 1981. aastal salvestatud nelja looga väikeplaat jõudis poodi 1982. aastal. Plaadil olid „Mu kodu on siin“, „Emale“, „VTK rokk“ ja „Mis meeli muudaks“; repertuaaris oli omalooming ülekaalus.

1983. aastaks oli klahvpillimängija Raivo Naarits kunstiline juht, Loho aga endiselt direktor ja helirežissöör. Lembit Kirsipu, Arne Kukk, Oleg Komissarov ja Andrei Dolgih moodustasid koos nendega uue pillituumiku, vokaalsolist oli Ülle Kajando. Naarits tahtis liikuda keerulisema helikeele ja suurema instrumentaalosa poole – algusaastate akustilisest kantribändist oli saanud elektripillidega kollektiiv, mis otsis professionaalsemat kõla.

Edu ja tunnustus

Kristjani edu mõõdupuu ei olnud ainult plaat. 1983. aasta juunis sõitis ansambel kontserdireisile Baikali-Amuuri magistraali ehitajate juurde; 18 000 kilomeetri pikkusel teel mängiti muu hulgas Kičeras Eesti ehitajatele. Sama suve Gruusia reisil esineti õues kohalikele ning bänd kutsuti mängima kahte pulma. Sügisel kavandati Tallinnas uusi salvestusi ja otsiti meessolisti. Loho jäi korraldama kontserte ning Naarits harjutas bändiga uut kava. Kristjan tegutses 1985. aasta kevadeni ning Gunnar Loho taaselustas ansambli 2018. aastal.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga33 allikatKontrollitud 29.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada