Muusika oli kodus loomulik asi ja poisikesena laulis Koit Toome poistekooris. Välisreisid tõid 11–12-aastase taskusse raha, mille eest ta ostis asju, mida vanemad talle lubada ei saanud. Ta õppis klaverit Tallinna muusikakeskkoolis ja Georg Otsa nimelises muusikakoolis ning plaanis minna edasi ülikooli. Laulmine oli viimane asi, mida ta oleks endale ette kujutanud: „ma olin pigem sissepoole ja ma üldse ei julgenud kellegi teise ees laulda,“ on ta hiljem tunnistanud. Klaverit harjutas ta kaks vaheust kinni tõmmates.

Selle luku keeras lahti ukse taga olnud kuulaja: Jaak Joala kutsus poisi enda juurde ja juba järgmisel päeval vormistati Toome klaveriõpingute kõrvale tema juurde laulmist õppima. Joalast sai õpetaja ja sõber, kellega teismeline võis rääkida kõigest — maailmaasjadest, elust, muusikast. „Jaak Joala on muusikaliselt mind kõige rohkem mõjutanud,“ on Toome öelnud. 2009. aastal salvestas ta oma õpetaja lauludest albumi „Sügav kummardus õpetajale“, mille lood on tema kontsertide kavas püsinud aastaid.

1995. aasta kevadel pani produtsent Mikk Targo ta koos kooliõe Sirli Hiiusega ansamblisse Code One. Lugu „On küll hilja“ ilmus jõulude eel ja püsis telesaate „7 vaprat“ edetabelis neli kuud järjest esikohal. Lapsepõlv lõppes ühe hooga: esimene stuudiokogemus 16-aastaselt, siis plaadileping ja suvetuurid. Esimesest kontserdist Pärnu Vallikäärus mäletab ta selget mõtet, et ta lihtsalt ei pea sellele tööle vastu. Ka fonogrammi järgi esinemine käis vastu karva — „mulle üldse see suu maigutamine ei meeldinud“ — ning kollane press õpetas teda paksu nahka kasvatama.

Soolotee algas Eurovisiooniga: 1998. aastal tõi ta Birminghamist 36 punktiga 12. koha. Neli aastat töötas ta väljaspool Eestit, mängides Saksamaal ja Austrias muusikalis „Hair“ peaosa Claude'i. Kodus on ta läbinud muusikalide raskekaalu — „Vampiiride tants“, „Hüljatud“ (esmalt Mariuse, hiljem Jean Valjeani rollis), „Miss Saigon“, „West Side Story“ — ning muusikalis „Ooperifantoom“ alustas ta Raoulina ja jõudis lõpuks fantoomi rolli, millest ta oli enda sõnul ammu unistanud. 2017. aastal naasis ta Eurovisioonile koos Laura Põldverega, kuid poolfinaalist edasi ei pääsenud.

Selline tempo nõudis oma hinda. „Nägin oma esimest tütart teatud perioodidel telefoniekraani kaudu kasvamas, olin nii palju kodust ära,“ on ta öelnud, lisades, et praegu ta sellist elu enam ei elaks. Muusikaliselt on ta jäänud oma meloodilise, klaveril püsiva laadi juurde ja teeb ka uut muusikat: lugu „Vaid eemalt“ jõudis Elmari eesti lugude tabelis esikohale ning 2026. aasta kevadel ilmus singel „ma põgenen“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abigaKontrollitud 08.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada