Kitty Wells
Kitty Wells läks 1952. aasta salvestusele eelkõige 125 dollari suuruse ametiühingu tariifitasu pärast, sest kavatses muusikast loobuda ja kodusele elule pühenduda. Seal valminud plaat pööras aga pea peale Nashville'is valitsenud uskumuse, et naine ei suuda kantriplaate müüa ega kontsertidel peaesineja olla.
Viimati eetris · Whose Shoulder Will You Cry On
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Whose Shoulder Will You Cry On3 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Lavanime Kitty Wells leidis tema abikaasa Johnnie Wright vanast rahvalaulust „Sweet Kitty Wells“.
- Kitty Wellsi 1952. aasta läbimurdeplaat jõudis ka Billboardi popedetabelis 27. kohale ning müüs esmailmumise ajal üle 800 000 eksemplari.
- Kitty Wellsi kolm last – Ruby, Carol Sue ja Bobby – esinesid kõik pere ringreisietenduses.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Wells sündis Nashville'is Muriel Deasonina ja kasvas üles kodus lauldud gospeli ja raadiost kõlanud Grand Ole Opry saatel. Ta õppis neljateistkümneaastaselt kitarri mängima ja astus 1936. aastal esimest korda ise raadios üles. 1937. aastal abiellus ta muusik Johnnie Wrightiga ja rändas seejärel koos Wrighti ja Jack Anglini ansambliga; suure osa 1940. aastatest kasvatas ta samal ajal kolme last. Esimesed RCA salvestised jäid peaaegu tähelepanuta ning 1952. aastaks oli ta valmis muusikaga lõpparvet tegema.
Tuntuks saamine
Siis pakkus Decca produtsent Paul Cohen talle laulu „It Wasn't God Who Made Honky Tonk Angels“, J. D. Milleri vastust Hank Thompsoni loole „The Wild Side of Life“. Kui Thompsoni hitt süüdistas eksiteele sattunud naist, pani Wellsi plaat osa vastutusest truudusetute meeste õlule. Raadiojuhid seisid loole vastu, kuid kuulajad viisid selle kuueks nädalaks esikohale. Sellest sai esimene naissooloartisti esitatud kantriedetabeli esikohalugu. Wells ütles hiljem: „Ma ei arvanud, et sellest saab hitt. Pidasin seda lihtsalt järjekordseks lauluks.“
Muusika ja tuntumad lood
Wellsi laulmisviis ei kõlanud avaliku väljakutsena. Gospelist kujunenud fraseerimine, kaeblik steel-kitarr ja valu vaos hoidnud hääl muutsid reetmise ja südamevalu pigem intiimseks kui teatraalseks. Wells astus lavale kombekates ruudulistes kleitides, kuid tema plaatidel võisid naised olla hüljatud, vihased, kiusatusse sattunud ja moraalselt keerulised. Sama vaoshoitud nukrust kõlas 1955. aastal lauludes „Makin' Believe“ ja „Whose Shoulder Will You Cry On“ ning järgmisel kümnendil lauludes „I Can't Stop Loving You“ ja „Heartbreak U.S.A.“.
Edu ja tunnustus
Wells viis kolmkümmend viis lugu Billboardi kantriedetabeli esikümnesse ja kaheksakümmend üks singlit edetabelisse. Need arvud tähendasid enamat kui üht artistikarjääri: tema edu näitas plaadifirmadele, et naised suudavad plaate müüa ja kontserdireise üleval hoida, ning avas tee järgmisele põlvkonnale. Ta võeti 1976. aastal Country Music Hall of Fame'i liikmeks ja temast sai 1991. aastal esimene naiskantrilaulja, kes pälvis Grammy elutööauhinna.
Mis sai edasi
Viimaks sai tema karjäärist pereettevõtmine. 1968. aastal jõudis eetrisse sündikaatsaade ning Kitty Wells-Johnnie Wright Family Show jätkas ringreise, kuni paar lõpetas tegevuse viimase vana-aastaõhtu kontserdiga 2000. aastal. Wright suri 2011. aastal; Wells suri järgmisel aastal üheksakümne kahe aastasena insuldi tüsistustesse. Kui ta lõpuks lavalt lahkus, oli tal kõrval sama pere, kelle kasvatamise nimel oli ta kunagi kavatsenud muusikast loobuda.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 20.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
