Kuidas alustati

Kiigelaulukuuik kujunes 1980. aastatel Tallinna Muusikakooli mõtte- ja õpingukaaslastest. Otsa koolis pani Anti Marguste kõik kuus rahvamuusikat armastama ja „kilomeetrite viisi“ regilaule pähe õppima. Kadrisandijooks viis seltskonna Tõnu Kaljuste juurde. Kaljuste jättis nad meelde, andis proovides laulda esialgu võimatuna tundunud keerulisi noote ja viis lauljad hiljem kokku Olav Ehalaga.

Esimene kontsert toimus 3. juunil 1985 Tallinna Matkamajas ja seda päeva peetakse ansambli sünnipäevaks. Seal pani toonane eestvedaja Kaljuste kollektiivile nime, öeldes: „Täna on sündinud ansambel Swing Sing Sextet ehk maakeeli Kiigelaulukuuik.“ Kuuikut juhtis Riina Roose; Toomas Rull seadis palju laule, mis ansambli repertuaari jõudsid. Kolm nais- ja kolm meeslauljat jäid ansambli tunnuseks.

Tuntuks saamine

1988. aastal esitas ansambel koos Ivo Linna ja In Spega Alo Mattiiseni teost „Viis ärkamisaegset laulu“. Roose nimetas üheks oma elu tipphetkeks seda, et ta tormas teadusliku kommunismi riigieksamilt otse isamaalisi laule laulma. Öölaulupeol hakkas rahvamass kohati kaasa ja vastu laulma ning Roose sõnul tekkis „lendamise tunne“. Kuuik ei olnud sellel laval pelk taustakaunistus: kuus kokkusulanud häält olid osa laulude ühisest jõust.

Muusika ja tuntumad lood

Algul proovis kuuik jõudu välismaiste vokaalansamblite arranžeeringutega, hiljem pöördus üha enam kodumaise muusika poole. Repertuaar ulatus Raimond Valgre, Uno Naissoo ja Valter Ojakääru lauludest Olav Ehala, Alo Mattiiseni ning Andres Valkoneni loominguni; salvestuste seas on näiteks Valgre „Sa ütled mulle päikene“, Ojakääru „Olematu laul“ ja Ehala „Praegu ja siin“. Ehala oli kontsertidel ansambli „ihuhelilooja“, klaverisaatja ja konferansjee ning tema loomingust kujunes üks repertuaari kandvaid osi. Otsa koolist kaasa tulnud rahvamuusikahuvi hoidis kõla juurte lähedal, nõudlik kuuehäälne ansamblilaul lubas aga harmooniates seigelda.

Roose sõnastas proovide mõõdupuu lihtsalt: „Kui sa laulad kuuehäälselt ja lugu hakkab kõlama, siis see on midagi väga erilist.“ See polnud ainult kujund. Saateta mitmehäälses laulus pidi iga laulja hoidma oma joont ning samal ajal kuulama ülejäänud viit; just sellise täpsuse saavutamist pidas Roose hiljem oma õpilaste puhul kõige keerulisemaks.

Edu ja tunnustus

Kiigelaulukuuik esines pidevalt täissaalidele ja andis välja kolm albumit. Albumile „Siidiplaat“ järgnes Olav Ehala autoriplaat „Kino-Teater-Muusika“ ning 2000. aastal album „Koidulast Ehalani“. Viimast esitleti ansambli 15. sünnipäeva kontserdil — pealkiri võttis ühele reale kokku tee rahvusliku luule ja Ehala teatrilauludeni.

Kuuik ei laulnud ainult oma nime all. Tõnis Mäega seovad ansamblit Ehala laulud, Silvi Vraidiga „Praegu ja siin“ ning „Väikene rahvas, väikene maa“. Loos „Eestlane olen ja eestlaseks jään“, mille kirjutasid Alo Mattiisen ja Jüri Leesment, laulab Kiigelaulukuuiku kõrval In Spe.

Mis sai edasi

Ansambel enam koos ei käi. Roose meenutuse järgi jõudis kätte hetk, mil seltskond tundis, et Kiigelaulukuuiku aeg on otsa saanud. Plaatidele ja arhiivi jäi aga kuue laulja ühine kõla, mille tekkimist nimetas Roose õnnetundeks.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga36 allikatKontrollitud 02.09.2026Leidsid vea? Anna meile teada