Kerstin Ott sündis 17. jaanuaril 1982 Lääne-Berliinis ning jõudis lapsena lastekodude ja kasuperede kaudu Schleswig-Holsteini liidumaal asuvasse Heidesse. Muusika kuulus tema ellu juba varakult: ta laulis Rolf Zuckowski lastekooris ja osales talendivõistlustel. Esialgu valis ta siiski käsitööameti: õppis maalriks ja lakkijaks, töötas hiljem iseseisvana ning tegutses kõrvalt DJ-na; laulmine ja kitarrimäng jäid hobiks.

2005. aastal kirjutas ta köögilaua taga mõne minutiga loo „Die immer lacht“ sõbrannale, kes varjas depressiooni naeratuse taha. Ott salvestas loo väikeses erastuudios ja jagas oma DJ-esinemistel CD-sid. Üks salvestis jõudis ilma tema teadmata internetti. Aastaid hiljem avastasid selle sealt Stereoacti produtsendid Rico Einenkel ja Sebastian Seidel ning tegid lihtsast ballaadist deep house'i remiksi.

2015. aasta lõpus ilmunud versioon muutis tema elu, ehkki suure viivitusega: 2016. aastal tõusis see Saksamaal teisele kohale ja püsis singliedetabelis 62 nädalat. GfK Entertainment nimetas loo raadioesituste ja müügi põhjal 2016. aasta edukaimaks saksakeelseks looks; 2017. aastal pälvis Ott selle eest Saksamaa muusikaautorite auhinna. Edu alguses andis ta raadiointervjuusid veel ehitusplatsil. Esimesed esinemised olid talle rasked: ta pidi toime tulema rambipalavikuga, ööklubides osaks saanud tõrjuva vastuvõtuga ja ootamatust tähelepanust tekkinud ülekoormusega.

Juhuslikust edust kasvas teadlik karjäär. Ott otsustas šlaagri kasuks, sest ta tahtis kirjutada saksakeelseid tekste ja jõuda paljude inimesteni, kuid ei tahtnud leppida pealiskaudsete lugudega. 2020. aastal selgitas ta, et kirjutada tuleb lugu, mitte hitti. Seetõttu on tema enda või sõpruskonna elust pärit kogemused tähtsamad kui laitmatu lavašõu; popi, folgi, tantsumuusika ja šlaagri varjundid võivad seejuures seguneda.

Seisukoha võtmine kuulub samuti tema laulukirjutaja töö juurde. Ott seob loos „Regenbogenfarben“ igapäevaelu loomulikkuse poliitilise nõudmisega tagada võrdsed õigused; teistes lugudes kirjutab ta rassismist ja tõrjumisest. Laval ei võtnud ta omaks šlaagris sageli oodatud säravat kuvandit. 2026. aastal ütles ta, et on uhke selle üle, et on laval sama inimene kui eraelus.

Edu ei jäänud ühe üllatusloo juurde. Albumist „Herzbewohner“ kuni viienda stuudioalbumini „Für immer für dich“ jõudsid kõik tema albumid Saksamaa edetabeli esiviisikusse. 2026. aasta juunis ilmus singel „1000 x Nein“ ja andis teada kuuenda stuudioalbumi tulekust.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga33 allikatKontrollitud 21.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada