Keane
Teel São Paulo lennujaamast hotelli istus Tim Rice-Oxley bussis, kui talle meenus Bexhilli mereäärse kohviku nimi; sellest sai alguse „Sovereign Light Café“ idee. Loo meloodiavisandit oli ta kuulanud juba 2009. aastal lennul Mehhikosse. Demo salvestas ta tuuribussi tagaosas, tekk üle pea, et keegi ei kuuleks: areenimõõtu tunne sündis peidus.
Viimati eetris · Sovereign Light Café
Lood eetris
90 päeva · 06.10.2026Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Sovereign Light Café6 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Keane sai oma nime Cherry Keane järgi; ta oli Chaplini ema sõber ja tundis poisse nende noorusajast.
- 2004. aasta jõululaupäeval tutvustas Chaplin end Paul McCartneyle kohaliku ansambli liikmena; üritusel Live 8 nägi ta, kuidas McCartney laulis lava kõrval kaasa.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Keane kasvas välja lapsepõlvesõprade ringist, kes olid pärit Battle'i kandist East Sussexis. 1995. aastal lõi Tim Rice-Oxley koos kitarrist Dominic Scottiga ansambli ja kutsus Richard Hughesi trumme mängima; samasse kooliaegsesse sõpruskonda kuulunud Tom Chaplin liitus lauljana 1997. aastal. Keane andis oma esimese ametliku kontserdi 1998. aastal Londonis Hope & Anchoris ja publiku moodustasid peamiselt sõbrad. Chaplin nimetas hiljem aastaid 1998 kuni 2004 ajaks, mil Rice-Oxley leidis oma laulukirjutaja käekirja, Chaplin õppis eeslaulja rolli ja ansambel avastas oma kõla.
Tuntuks saamine
Kui Scott 2001. aastal lahkus, ehitas järele jäänud kolmik oma kõla uuesti üles Rice-Oxley elektriklaveri ümber. 2004. aastal tutvustas seda „Somewhere Only We Know“ ning debüütalbum „Hopes and Fears“ tõusis Ühendkuningriigi albumiedetabelis esikohale. 2005. aasta Brit Awardsil võitis Keane auhinnad kategooriates British Breakthrough Act ja British Album. Chaplin meenutas naasmist Ameerika väikestest kontserdipaikadest Glastonburyle: rahvahulka nähes mõistis ta albumi populaarsust ja lahkus lavalt värisedes.
Muusika ja tuntumad lood
Rice-Oxley laululooming ja Chaplini selge tenor on ansambli keskne dialoog, Hughes annab lugudele pulsi ning Jesse Quin lisab madalat kõla ja avardab pillivalikut. Albumil „Under the Iron Sea“ juhtis ansambel elektriklaveri ja analoogsüntesaatorite heli läbi kitarriefektide, et luua tumedamaid ja karedamaid helitekstuure; hilisem looming liikus helgema elektroonilise popi poole. East Sussex jäi siiski nende tundekaardiks. „Sovereign Light Café“ vaatas Bexhilli päriselt olemas oleva maamärgi ja vanade rattateede kaudu tagasi sellele, mida viisteist aastat olid ansambli loonud sõpradega teinud.
Edu ja tunnustus
Edu pani proovile ka muusika taga olnud sõpruse. Ansambli teine album sündis õhustikus, mida liikmed kirjeldasid pingelisena, samal ajal kui survet lisasid Chaplini sõltuvus ja eri suundadesse liikunud elud. Neid ei hoidnud koos muutumatu kõla, vaid pikk ühine suhe. 2024. aastale tagasi vaadates ütles Rice-Oxley: „Pikad sõprussuhted on nagu abielu. Teineteise hullusega tuleb kohaneda.“
Mis sai edasi
Keane tegi pärast 2013. aastat pausi, tuli siis taas kokku ja avaldas 2019. aastal albumi „Cause and Effect“. Albumi „Hopes and Fears“ 2024. aasta kahekümnenda aastapäeva turnee muutis tagasivaate uueks hoovõtuks: Chaplin ütles, et tema ja Rice-Oxley kirjutavad koos ja vahetavad mõtteid ning ansamblil oli suur soov uut muusikat teha. Seejärel avanes nende avalikus loos kataloogi järgmine peatükk. 24. juulil 2026 ilmus „Under the Iron Sea“ uuesti masterdatud kahekümnenda aastapäeva väljaanne, kuhu kuulusid ka varem avaldamata demod ja kontsertsalvestised albumi tormilisest ajast.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 01.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
