Keane
Teel São Paulo lennujaamast hotelli istus Tim Rice-Oxley bussis, kui talle meenus Bexhilli mereäärse kohviku nimi; sellest sai alguse „Sovereign Light Café“ idee. Loo meloodiavisandit oli ta kuulanud juba 2009. aastal lennul Mehhikosse. Demo salvestas ta tuuribussi tagaosas, tekk üle pea, et keegi ei kuuleks: areenimõõtu tunne sündis peidus.
Viimati eetris · Sovereign Light Café
Lood eetris
Need lood kõlavad HappyU eetris kõige sagedamini. Vali lemmik ja telli see soovilauluna eetrisse.
- 1Sovereign Light Café6 korda eetrisviimati
Kas teadsid?
- Keane sai oma nime Cherry Keane järgi; ta oli Chaplini ema sõber ja tundis poisse nende noorusajast.
- 2004. aasta jõululaupäeval tutvustas Chaplin end Paul McCartneyle kohaliku ansambli liikmena; üritusel Live 8 nägi ta, kuidas McCartney laulis lava kõrval kaasa.
Esitaja lugu
Kuidas alustati
Keane sai alguse lapsepõlvesõprade ringist East Sussexis Battle'i kandis. 1995. aastal lõi Tim Rice-Oxley koos kitarrist Dominic Scottiga ansambli ja kutsus Richard Hughesi trumme mängima; samasse kooliaegsesse sõpruskonda kuulunud Tom Chaplin liitus lauljana 1997. aastal. Esimese ametliku kontserdi andis Keane 1998. aastal Londonis Hope & Anchoris, kus publik koosnes peamiselt sõpradest. Chaplini hilisema hinnangu järgi olid aastad 1998 kuni 2004 aeg, mil Rice-Oxley leidis oma laulukirjutaja käekirja, Chaplin õppis eeslauljaks ja ansambel avastas oma kõla.
Tuntuks saamine
Kui Scott 2001. aastal lahkus, ehitas järele jäänud kolmik oma kõla uuesti üles Rice-Oxley elektriklaveri ümber. Laiem publik kuulis seda kõla 2004. aastal loos „Somewhere Only We Know“ ning debüütalbum „Hopes and Fears“ tõusis Ühendkuningriigi albumiedetabelis esikohale. 2005. aasta Brit Awardsil võitis Keane auhinnad kategooriates British Breakthrough Act ja British Album. Chaplin meenutas, kuidas nad jõudsid Ameerika väikestest kontserdipaikadest tagasi Glastonburyle: rahvahulka nähes mõistis ta, kui populaarseks album oli saanud, ja lahkus lavalt värisedes.
Muusika ja tuntumad lood
Rice-Oxley laululooming ja Chaplini selge tenor on ansambli keskne dialoog, Hughes annab lugudele pulsi ning Jesse Quin lisab madalat kõla ja avardab pillivalikut. Albumil „Under the Iron Sea“ lasi ansambel elektriklaveri ja analoogsüntesaatorite heli kitarriefektidest läbi, et saada tumedam ja karedam kõla; hiljem liikusid nad helgema elektroonilise popi poole. Tundeliselt jäid nad siiski seotuks East Sussexiga. Loos „Sovereign Light Café“ vaatasid nad Bexhilli päriselt olemasoleva maamärgi ja vanade rattateede kaudu tagasi sellele, mida ansambli loonud sõbrad olid viisteist aastat koos teinud.
Edu ja tunnustus
Edu ajal sattus proovile ka sõprus, millest ansambel oli alguse saanud. Liikmete sõnul sündis teine album pingelises õhkkonnas; survet lisasid Chaplini sõltuvus ja see, et nende elud olid liikunud eri suundadesse. Koos ei hoidnud neid muutumatu kõla, vaid pikk ühine suhe. 2024. aastal tagasi vaadates ütles Rice-Oxley: „Pikad sõprussuhted on nagu abielu. Teineteise hullusega tuleb kohaneda.“
Mis sai edasi
Keane tegi pärast 2013. aastat pausi, tuli siis taas kokku ja avaldas 2019. aastal albumi „Cause and Effect“. 2024. aastal tähistas ansambel albumi „Hopes and Fears“ kahekümnendat aastapäeva turneega, millest sai ka uus hoovõtt: Chaplin ütles, et tema ja Rice-Oxley kirjutavad koos ja vahetavad mõtteid ning ansamblil oli suur soov uut muusikat teha. 24. juulil 2026 ilmus albumi „Under the Iron Sea“ uuesti masterdatud kahekümnenda aastapäeva väljaanne, kuhu kuulusid ka varem avaldamata demod ja kontsertsalvestised albumi tormilisest ajast.
Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga30 allikatKontrollitud 01.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada
Võta HappyU kaasa
Äpis näed kohe, mis lugu mängib, loed esitajast ja tellid soovilaulu ühe puudutusega.
