Karl Madis sündis 23. novembril 1959 Tallinnas ja sai muusikalise põhja kätte enne, kui oskas ise valida: viiuliõpingud Tallinna Pioneeride Palees ja lauljapoisiaastad Heino Kaljuste lastekooris Ellerhein. Pill, mis lõpuks tema omaks sai, oli aga saksofon: selle õpingud lõpetas ta 1984. aastal Georg Otsa nimelises muusikakoolis Aleksander Rjabovi juures. Esimesed sooloesinemised tegi ta juba 1975. aastal kooliansambliga ning 1979. aastal jõudis esimest korda suuremasse telesaatesse — ETV saatesse „Reklaamiklubi“.

Professionaalne tee algas ansamblist Mahavok, mis astus esimest korda üles 1982. aasta veebruaris ja kus ta oli esimene solist. Poolteist aastat hiljem, 1983. aasta novembris, sündis Karavan — ja sellest sai kümnendi suurim nimi. Aastatel 1984–1986 valiti Karavan aasta parimaks ansambliks ning 1985. ja 1986. aastal oli see Eesti populaarseim bänd, mis andis üle kahesaja kontserdi aastas. Solisti tunnustus tuli eraldi: 1986. ja 2002. aastal valiti Karl Madis Eesti parimaks meessolistiks.

Kodumaisest lavast jäi väheks. Bänd on mänginud Soomes, Rootsis, Moskvas, Minskis, Ameerikas ja Kanadas ning 1994. aastal seisis Karavan Dublinis Silvi Vraidi selja taga, kui Eesti esimest korda Eurovisioonile jõudis. Koos Margus Martmaaga on ta duona esinenud väliseesti publiku ees Adelaide'is, Melbourne'is, Sydneys, Los Angeleses, Torontos ja Lissabonis.

Karjääri kõige valusam peatükk oli Karavani algkoosseisu lagunemine 1997. aasta lõpus ja sellele järgnenud tüli bändi nime pärast. Aastaid kandis ta kaasas süüdistust, nagu oleks tema selle tule süüdanud. Lõpuks võttis ta ise sõna: „Need on lood, mida ma tegelikult iial ei räägiks, aga ma ei suuda enam vastu seista aastaid rõhuvale lainele, et mina paningi Karavani põlema.“

Keskeas hakkas ta õppima uut pilli. Suupillist sai teine karjäär: 2002. aastal võitis ta Pärnu rahvusvahelisel suupillifestivalil kromaatilise suupilli klassi, 2004. ja 2007. aastal tuli Grand Prix — esimese eestlasena — ning 2009. aastal esines ta maailma suupillifestivalil Saksamaal Trossingenis.

Siis tuli insult. Ühel õhtul teleri ees jäi käsi tuimaks, kõnnak vääratas ja kui ta proovis sõrmega nina puudutada, läks sõrm hoopis silma poole. Ta kutsus ise kiirabi. Taastumine võttis kaks aastat: „Nüüd ma mängin saksofoni juba samamoodi kui enne.“ Vahepeal sai temast 63-aastaselt viiendat korda isa. Suurt kunstnikupoosi ta ei võta — kui küsitakse vana lugu, siis ta ka mängib: „Ma teen seda, mida inimesed tahavad. Ajan oma jonni ja ei tee? Sellist asja ei ole.“ Vanima tütre Carola õhutusel sai valmis ka elulooraamat „Pärlipüüdja“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abigaKontrollitud 08.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada