Jere Pöyhönen kasvas üles Vantaas Ruskeasanta linnaosas. Nooremana mängis ta trumme, teismelisena huvitus räpist ja hakkas ise laulusõnu kirjutama. Produtsent Aleksi Nurmi andis sõpruskonnale kasutada kodustuudio Helsingi Hakaniemis ning Pöyhönen oli üks neist, kes seal õhtuti salvestas. Algul tegid nad laule sõpradele ja oma lõbuks. Vähehaaval muutus töö sihipärasemaks: debüütsingel „Urheilujätkä“ ilmus 2016. aastal ja debüütalbum „Fantastista“ 2020. aastal.

Käärijä leidis oma tee, sest ta keeldus valimast vaid üht lahtrit. Räpile lisandusid elektrooniline tantsumuusika, rasked kitarrid ja estraadilik popp. Ka esinemine kujundati sama äratuntavaks: neoonroheline boolero, paljas ülakeha, teatraalne koreograafia ning kontserdil lausa moshpit’is möllav lavakuju tegid huumorist osa muusikast. Rammsteini mõju oli selgelt näha, kuid tulemus ei olnud jäljendus, vaid väga soomelik ja omanäoline tervik.

Aastatepikkusele eeltööle järgnes 2023. aastal järsk läbimurre. Käärijä võitis konkursi Uuden Musiikin Kilpailu ja tuli Eurovisioonil teiseks. Publik andis talle 376 punkti ning 18 riigist tuli maksimaalne punktisumma; see oli võistluse ajaloo suuruselt teine publikupunktide summa. Soomekeelne võistluslugu tõusis ka Spotify maailma edetabelis seitsmendale kohale. Rahvusvahelise edu tõid niisiis just need jooned, mida võinuks pidada eksporditakistusteks: soome keel, žanride järsk kokkupõrge ja häbenematult veider lavakuju.

Edu varjukülg tuli ruttu nähtavale. Intervjuudes rääkis Käärijä, et pidev äratundmine, pildistamine ja tihe esinemisgraafik võtsid temalt tavalise argielu ning osa esinemisrõõmust. 2024. aasta suvel oli tal 34 kontserti, kuigi ta oli esinemiste arvu juba vähendanud, et jääks aega muusika tegemiseks ja taastumiseks. Oma uut eesmärki kirjeldades ütles ta, et püüab nüüd oma aega tagasi saada ja iga kontserti nautida.

Eurovisioonile järgnesid uued hitid. Erika Vikmaniga tehtud lugu „Ruoska“ tõusis Soome ametliku singlitabeli esikohale, Joost Kleiniga tehtud lugu „TRAFIK!“ viiendale kohale ning 2024. aasta album „People’s Champion“ albumitabelis teisele kohale. 2026. aastal koondasid Käärijä, Joost ja Tommy Cash oma ühise huumori EP-le pealkirjaga Boyband; projekti esisingli tulu suunati organisatsioonile Musicians Without Borders.

Käärijä loo tuum on vastuolu. Laval on ta kontrollitud kaos, kuid intervjuudes räägib ta tavalisest Jerest, kes igatseb sõpru, peret ja rahu. Just selle piiri kaitsmine näib olevat tema järgmine ülesanne — publiku võitis ta juba sellisena, nagu ta on.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga40 allikatKontrollitud 22.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada