Kuidas alustati

Krjukov jõudis lavakooli Tallinna 7. Keskkoolist ja õppis Voldemar Panso juhitud seitsmendas lennus. Algus ei olnud sirge võidukäik. Panso märkmetes oli ta 1973. aastal kiire vastuvõtuga ja tugeva lavakõnega, kuid sai erialas hindeks kolme ning kuulis hoiatust, et ainult andest ei piisa. Järgmiseks talveks märkis Panso, et Krjukov on hakanud töösse tõsiselt suhtuma ja teinud „tohutu hüppe edasi“. 1976. aastal lõpetas ta konservatooriumi lavakunstikateedri ning asus tööle Eesti Draamateatrisse.

Tuntuks saamine

Juba diplomilavastustes ulatus tema skaala Kitzbergi „Kosjasõidu“ Käost Pirandello „Kuue tegelase“ direktor-pealavastajani. Draamateatris järgnesid rollidena Horatio, Danton, Ivanov ja Mozart; ekraanile jõudsid „Pisuhänd“, „Tabamata ime“ ning hiljem „M Klubi“. Lavakoolis õppis ta Urmas Kibuspuuga partnerina kokku mängima. Pärast Kibuspuu surma võttis Krjukov Merle Karusool käest kinni ja ütles: „Ei ole enam tähtis, et ta suri. Nüüd on tähtis, kuidas me ta ära saadame.“ See lause näitab inimest sama selgelt, nagu rollinimekiri näitab tema töö ulatust.

Muusika ja tuntumad lood

Laulmine ei olnud tema jaoks juhuslik kõrvalnumber. Biograafiline leksikon märgib, et ta esines estraadil ning Eesti Televisiooni meelelahutus- ja kirjandussaadetes. Estonia laval mängis ta 1982. aastal Mustafat operetis „Savoy ball“ ja 1989. aastal Tevjet muusikalis „Viiuldaja katusel“. Tevje eest sai ta 1990. aastal Eesti Teatriliidu muusikaauhinna. Tema laulja- ja näitlejatöö põimusid seega dokumenteeritult nii kergemas meelelahutuses kui ka muusikali peaosas.

Edu ja tunnustus

Krjukovi töö pälvis tunnustust juba enne Tevjet: 1984. aastal sai ta Eesti NSV teeneliseks kunstnikuks ja 1985. aastal Ants Lauteri preemia. 1991. ja 1993. aasta loomingu eest pälvis ta parima meesnäitleja tunnustuse. Üheksakümnendatel lisandusid tema rollide hulka Fernando Krapp, James Tyrone noorem, Molina, Lancelot ja Mozart; viimane teatritööde loendis nimetatud osa on Võõras 1997. aasta „Peer Gyntis“. Lai haare ei tähendanud ühetaolisust: rollid ulatusid muusikalist psühholoogilise draama ja klassikalise tragöödiani.

Mis sai edasi

Jüri Krjukov suri 18. oktoobril 1997 Tallinnas, 43-aastaselt. Tema töö ei jäänud ainult lavakavadesse: 2004. aastal ilmus Pille-Riin Purje monograafia „Jüri Krjukov. Rolliportreed ja mälestuskillud“. 2024. aasta septembris tõi ERR tema 70. sünniaastapäeva puhul arhiivist taas vaatajate ette filmid, telelavastused ja 1995. aasta portreesaate „Näitleja. Üks päev ja kogu elu. Jüri Krjukov“.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga29 allikatKontrollitud 26.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada