Kuidas alustati

Julio Iglesias õppis õigusteadust ja mängis Real Madridi eri taseme meeskondades väravavahina. Liiklusõnnetuses sai ta raskelt selgroogu vigastada ning jäi osaliselt halvatuks; lootust uuesti kõndima hakata oli vähe. Aastaid hiljem meenutas ta seda hirmu ilustamata: 20-aastaselt arvas ta, et sureb. Pika taastusravi ajal anti talle käte treenimiseks kitarr ning Iglesias hakkas oma värssidele viise looma.

Tuntuks saamine

Üks neist paladest oli „La vida sigue igual“. 17. juulil 1968 laulis ta seda Benidormi rahvusvahelisel laulufestivalil ja võitis võistluse. Iglesias ei jäänud Hispaania lavadele: ta esines Ladina-Ameerikas, salvestas eri publikutele ning astus vaid kaheksa aastat pärast Benidormi esimest korda üles New Yorgi Madison Square Gardenis, kus piletid müüdi läbi selle saali rekordkiirusega.

Muusika ja tuntumad lood

Tema otsustavaks tugevuseks ei olnud võimas hääl, vaid intiimne fraseerimine ja oskus romantiline laul kuulajale lähedale tuua. Ta on seda tunde ja arvestuse segu selgitanud nii: laulda tuleb südamega ka siis, kui suurt häält pole, kuid seejärel tuleb kasutada pead. Varakult mõistis ta ka seda, et keeled avavad uksi: 1978. aastal salvestas ta esimesed prantsus- ja itaaliakeelsed albumid ning 1981. aasta lõpus jõudis tema hispaaniakeelne versioon loost „Begin The Beguine“ Ühendkuningriigi edetabeli esikohale.

Edu ja tunnustus

Ingliskeelsel turul murdis ta läbi 1984. aastal albumiga „1100 Bel Air Place“. Willie Nelsoni ja Diana Rossiga tehtud koostöölugude toel teenis album Ameerika Ühendriikides mitu plaatinaplaati. 1988. aastal võitis ta albumiga „Un hombre solo“ parima ladina popalbumi Grammy. Guinness tunnustas teda 2013. aastal enim plaate müünud ladina meesartistina: selleks ajaks oli ta avaldanud üle kaheksakümne albumi neljateistkümnes keeles. Iglesias vastas sellele mälestusega oma algusaastatest: tema sõnul ostis nooruses tema plaate ainult isa.

Mis sai edasi

Albumiga „México“ naasis ta 2015. aastal pärast kaheteistkümneaastast pausi hispaaniakeelsesse stuudiotöösse ning töötles José Alfredo Jiménezi laulupärandit. Ta nimetas seda oma viimaseks vanas stiilis plaadiks: selg ei lubanud tal enam kuude kaupa kinnises stuudios istuda, ent piduliku errumineku asemel eelistas ta endiselt lava. 2019. aastal andis Recording Academy talle elutöö Grammy. Tema viimased teadaolevad esinemised toimusid samal aastal; 2025. aastal eitas ta, et oli erru läinud, ning ütles, et kirg ei olnud kadunud, ehkki jõudu polnud enam nii palju kui varem.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga35 allikatKontrollitud 30.08.2026Leidsid vea? Anna meile teada