Kuidas alustati

1943. aastal vahistas Gestapo Gréco ja tema õe pärast nende põgenemist Pariisi. Enne Fresnes'i viimist vahetas teismeline vargsi oma koti Charlotte'i omaga ja toimetas kompromiteerivad paberid kõrvale. Ta vabastati väga noore ea tõttu ning leidis peavarju oma endise prantsuse keele õpetaja Hélène Duci juures. Tema vastupanuliikumises osalenud ema ja õde naasid 1945. aastal Ravensbrückist. Sõjajärgses Pariisis sai ta Saint-Germain-des-Prés' keldriklubidest uue pere: kirjanikud, muusikud ja filosoofid.

Tuntuks saamine

1949. aastal innustas Anne-Marie Cazalis teda klubis Bœuf sur le toit lavale astuma. Gréco ei loonud ise laule: ta valis sõnad, millele tahtis anda oma näo, vaikuse ja madala hääle. Jean-Paul Sartre andis talle „La Rue des Blancs-Manteaux“, Joseph Kosma viisistas Queneau, Desnosi ja Préverti tekstid ning juba tema esimene 78 pöördega heliplaat kinnistas seda nõudlikku joont. „Je hais les dimanches“ kujunes tema esimeseks suureks menuks, millele järgnesid turneed ja Olympia.

Muusika ja tuntumad lood

Interpreedina tõi ta kirjanduse laulu sisse, muutmata seda koolitunniks. Ta salvestas umbes 400 lugu ja esitas mitme põlvkonna autorite loomingut: Léo Ferré, Guy Béart, Jacques Brel, Serge Gainsbourg, hiljem Gérard Manset, Miossec ja Benjamin Biolay. Tollal veel vähetuntud Gainsbourgiga salvestas ta muu hulgas „Accordéon“ ja seejärel „La Javanaise“, Breli ja Gérard Jouannestiga aga „J’arrive“. Ajalehes Le Monde võttis ta oma põhimõtte kokku sõnadega: „Olen luule ja kaunite tekstide teenija.“

Edu ja tunnustus

Gréco ei piirdunud kontserdilavaga. Ta töötas filmides koos Jean Cocteau, Jean-Pierre Melville'i, Jean Renoiri ja John Hustoniga. Teleroll sarjas „Belphégor“ tegi temast 1965. aastal rahva seas tuntud tähe. Kui tema menu 1970. ja 1980. aastatel Prantsusmaal raugema hakkas, jätkas ta välismaal esinemist. Naasmine Olympiasse 1991. aastal eelnes albumisarjale, mille jaoks ta pöördus uute põlvkondade autorite poole, loobumata interpreedi rollist.

Mis sai edasi

88-aastaselt alustas ta 2015. aastal hüvastijätuturneed pealkirjaga „Merci“. Turnee ajal 24. märtsil 2016 tabanud insult sundis teda karjääri lõpetama. Ta suri 23. septembril 2020 Ramatuelle'is 93-aastasena. Tema viimaseks kontserdiks jäi 12. märtsi 2016 esinemine Théâtre de l’Étangis Saint-Estève'is.

Koostatud avalike allikate põhjal TI abiga27 allikatKontrollitud 20.10.2026Leidsid vea? Anna meile teada